Peakoosolekul võeti vastu kaks otsust, mis otseselt Sind puudutasid. Esiteks, toimus Sinu ja Olavi Lauri ordineerimine. Mida ordinatsioon Sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks tähendab ordinatsioon eelkõige liidu ja koguduseliikmete usaldust minu suhtes. Ma ei tunne, et isiklikus plaanis kohe midagi muutuks. Jumal kutsub inimesi ju enne, kui neid ordineeritakse. Kutsumine on protsess, mis kestab aastaid ja on seotud paljude lugudega.
Ordinatsioon meie koguduse kontekstis tähendab seda, et tunnustatakse inimesi, kes on juba aastaid liidu heaks töötanud. Teisest küljest tähendab ordinatsioon ka vastutust.
Teine oluline muudatus oli see, et Sind valiti liidu esimeheks. Mida see praktilises elus Sulle endaga kaasa on toonud?
Praktilise poole pealt on see kaasa toonud hulga ülesandeid, mis vajavad kiiret käsitlemist. Olen juba seotud uute väljakutsetega, rohkem on ka sõitmist ja teistel koosolekutel osalemist.
Kas uus amet võib tähendada ka elukoha muudatust?
Seda on veel vara öelda, kuidas kõik lõpuks kulgeb, aga ma ise loodan väga, et saame Helenaga Pärnusse edasi jääda ning teenida Pärnu kogudust ja liitu. Meie kogudusel on täna praktika, et jagame erinevaid rolle. Pastoritel on reeglina mitu kogudust ja kui on üks, siis lisandub kas mõni amet või tööharu. Eelnevalt oligi mul Pärnu, pastorite ühendus ning sinna lisandus ka Kuressaare kogudus. Loodan, et saan Pärnu kogudust edasi teenida, sest siin on asjad veel pooleli. Aga seda kõike kinnitab juba uus liidu nõukogu, mille kogunemine on planeeritud juuli keskele.
Oled jõudnud olla mõned tööpäevad esimehe rollis. Millised sihid meie koguduste liidul järgnevateks aastateks on?
Kui see otsus sai tehtud, et järgmine tööperiood on kolme asemel neli aastat, siis ma ohkasin ja mõtlesin, et kes iganes liidu esimeheks saab, peab arvestama nüüd pikema tööperioodiga. Nüüd ongi olukord, kus ma ise pean mõtlema kaugemas perspektiivis.
Ma arvan, et mul on veel vara sellele küsimusele vastata. Mul on mõtteid ja ideid, aga selline visioon, kuhu liikuda, tuleb koos meeskonnaga sõnastada. Loodan, et põhjalikumad mõttetalgud saavad alguse sügisel. Hetkel on meil mõned pakilisemad teemad, mis vajavad kiiret lahendamist, samas on suvi ka puhkuste aeg. Kõik töötajad on olnud usinad ja peakoosoleku ettevalmistamine on kõvasti aega, energiat ja ressurssi võtnud. Taastumisaega on ka vaja. Samas on suvi üritusi täis planeeritud, olen ise ka mitmel pool ära, nii et suvi möödub kiiresti.
Mõte on, et tahaks jätkata mõnegi hea asjaga, millega on hoogsalt alustatud. Mainin üksikuid võtmesõnu: koguduste rajamine, koguduste pistikud on jätkuvalt prioriteet; isiklikult tahaksin rohkem panustada meediamisjonisse. Meil on tublisid inimesi, kes seda vabatahtlikult teevad, aga oleks vaja parem lahendus leida. Üks teema, mis järgnevatel aastatel vajab mõtestamist, on meie laagrikeskus. See on ostetud, aga see oleks vaja välja ehitada. Selle tulevik on lahtine. Ja nii edasi, teemasid on päris mitu.
Alati ei pea hakkama kohe midagi uut leiutama, paljud head asjad on olemas ja oluline on neid toetada. Mitte lasta neil surra, vaid aidata veelgi paremaks saada.
Minnes ajas tagasi, kas Sa mäletad oma esimest jutlust?
Mäletan, see oli Tallinna I koguduses reedeõhtusel teenistusel. Olin 12-aastane ja rääkisin Iiobi lugu. Mul oli konspekt ka ja see on siiamaani kuskil Tallinna koguduse arhiivides. Jutlus kestis viis minutit, kuigi ma olin planeerinud ta palju pikema. Suutsin enda arvates viie minutiga kokku võtta terve Iiobi raamatu.
Mäletan ka seda, kui väga ma kartsin ja kui hea meel mul oli, et mul pult ikka ees oli. Et keegi ei näeks, kui palju ma värisesin.
Keegi, kes reedeõhtuseid teenistusi korraldas, palus mul seda teha. Tean, et mu isa see ei olnud, kuigi ta oli tol hetkel Tallinnas pastor.
Kas Iiobi raamat on Sulle ka edaspidi jutluste inspiratsiooniallikaks olnud?
Jah, on küll. Iiobi raamat on andnud palju ainest järgnevatel aastatel ja aastakümnetel. Ma olen selle raamatu juurde korduvalt tagasi tulnud, tulin ka Newboldis õppides. See raamat on mind jätkuvalt inspireerinud.
Kui kunagi vaatlesin seda raamatut väga elementaarsel tasandil, siis nüüd on seda tehtud kihiti. Iiobi raamat on muutunud ainult erakordsemaks ja huvitavamaks. Ma arvan, et sealt jätkub mulle avastamist elu lõpuni.
Sinu isa on samuti adventkogudusi pastorina teeninud. Mida Sa oma isalt Matilt oled õppinud?
Olen õppinud temalt teatavat diplomaatilisust. Mäletan, et külastasime isaga koguduseliikmeid, olen õppinud seda, kuidas ta oskas inimestega suhelda. Mõnikord andsin talle tagasisidet: „Isa, nüüd sa küll olid diplomaatiline, et sa niimoodi käitusid või rääkisid või asja lahendasid.“ Eks ma ise pean ka oluliseks seda, kuidas inimestega suhelda. Samas on endiselt nii palju õppida.
Isa kõned – need on oma kustumatu jälje jätnud kõigi nende aastate jooksul, mil olen teda kuulanud. Tema kõned on ka minu teoloogilist arusaamist Jumalast ja Jumala tundmise teed mõjutanud. Kuidas ta kogudust juhtis, asju ajas – eks see kõik ole ühel või teisel viisil mõjutanud.
Enne kui Sa Riias ja Newboldis teoloogiat õppima asusid, õppisid Eestis hoopis teist eriala – rahvusvahelisi suhteid. Mis sind selles valdkonnas paelub?
Paelub sama asi, mis alati on paelunud. Rahvusvahelised suhted – kuidas me oskame elada niivõrd kultuuriliselt, religioosselt ja rahvuslikult killustunud maailmas. Maailm on ju väga kirju ja mitmekülgne paik. See on mulle lapsepõlvest peale huvi pakkunud: soov mõista seda, mis on meie jaoks nii teistsugune.
Minu jaoks on need inimesed, kes teistmoodi elavad, mõtlevad ja käituvad, täpselt samamoodi Jumala lapsed ja osa Jumala armastatud rahvast. Püüd mõista neid ja suhelda nendega on olnud minu huvi väikesest peale. Ka koolis olid minu lemmiktunnid geograafia ja ajalugu.
Täiskasvanueas on mul olnud korduvalt võimalus ka ise reisida erinevatesse kohtadesse ja kõike seda kogeda. Ka siis, kui ma rahvusvahelisi suhteid õppisin, läksin suvel neljaks kuuks Ameerikasse, kus puutusin kokku väga erinevate inimestega.
Kuidas Sa oma rahvusvaheliste suhete oskusi-teadmisi saad siduda praeguste rollidega?
Ma arvan, et väga hästi saab. Adventkogudus on ülemaailmne kogudus ja üks osa ülemaailmsest kristlaskonnast. Väga kerge on meil siin Eestis oma kultuurikontekstis, oma keeleruumis, oma koguduses, oma adventismis arvata, et see ongi see kõige õigem ja parem eluviis. Ja arvata, et see, kuidas meie maailma näeme, on kõige õigem tõlgendus. Aga see pole nii lihtne. Minu arusaamist maailma kohta illustreerib hästi järgmine näide: kui ma ainult koopas elaksin, arvaksin, et maailm selline ongi, nagu minule koopast paistab. Aga minu piiratud kogemus ei peegelda tegelikkust. Tõde on alati suurem kui meie ise ja suurem silmaring avardab seetõttu ka meie arusaamist selle kohta, mis on hea ja kasulik.
Kristuse üleskutse oli minna kõike maailma ja teha inimesi jüngriks. See oli misjonikäsk ja Jeesuse Kristuse palve on olnud, et me kõik võiksime olla üks. Kuidas me saame üks olla? Me ei saa kõik muutuda ühesuguseks. Üks olemine Kristuse moodi tähendab, et me õpime armastama ja väärtustama inimesi enda ümber ka nende erisustes. Ka selles, mille poolest me erineme. Olgu see nahavärv, keel, toit või ka meie veendumused ja harjumused. Ma arvan, et me peame ka Eestis sellega teadlikult tegelema, et me ei muutuks liiga enesekeskseks, vaid säilitaksime või kasvataksime võimet olla avatud. Adventkogudus on globaalne ja kogudusi on väga erineva taustaga.
Kui Sa peaksid kirjeldama kellelegi meie Eesti adventkogudust, siis kuidas Sa seda teeksid?
Kes see keegi on? Sellest saabki kõik alguse. Ma ei kirjelda kunagi ühtemoodi oma kogudust kõikidele inimestele. Ma kirjeldan kogudust vastavalt sellele, kellega ma räägin, milline on tema eelnev kogemus, suhtumine, taust ja huvi. See kirjeldus on alati erinev.
Mulle on jäänud mulje, et Sulle meeldib raamatuid lugeda. Mis laadi raamatud Sind kõnetavad või kutsuvad lugema?
See, milliseid raamatuid ma loen, on ajas muutunud. Mul on selline põhimõte, et kui ma raamatu ostan, siis enne ma seda riiulisse ei pane, kui ta on läbi loetud.
Olen lugenud üsna laialt. Kunagi lugesin väga palju ajalooraamatuid, ühel hetkel sai mõõt täis. Olen väga palju vaimulikku kirjandust lugenud, seda on ka väga palju erinevat. Olen lugenud palju reisikirjeldusi, ka kriminulle, üsna palju eneseabiraamatuid ja juhtimisalast kirjandust. Loen selle valdkonna raamatuid, millest tahaksin hetkel rohkem teada saada.
Kui ma mõni aeg tagasi kirjutasin Vana Testamendi teemalisi artikleid, tellisin endale samateemalise raamatu ja lugesin seda suure huviga. Kui ühel hetkel puutusin rohkem kokku juhtimisega koguduses, lugesin juhtimisalaseid raamatuid, et selles valdkonnas areneda. Eneseabiraamatuid lugesin näiteks selleks, et mõista, miks üks on introvert ja teine ekstravert, kuidas mehed ja naised mõtlevad jne.
Mainisid juhtimisteemalisi raamatuid. Milliste isikuomadustega juhid sulle meeldivad?
Mulle meeldivad juhid, kes juhivad märkamatult. Ilmselt on see ka suund, mille poole me Euroopas liigume. Mitte tingimata jõuline juhtimine, kus üks isik on kõige keskel. Mulle meeldib põhimõte, et juht on üks amet teiste seast, mis on vajalik selleks, et organisatsiooni juhtida. Juhtimine on teenimine ja juhitakse meeskonnas. Need on võtmesõnad, mis mulle väga meeldivad ja soovin ka ise kasutada.
Milline on Sinu sõnum adventkoguduse liikmetele?
Üks asi, milleni ma isiklikus plaanis olen jõudnud, on: see, kes ma olin eile, ma ei ole täna, ja see, kes ma olen homme, seda ma ei ole täna. Kõik on pidevas muutumises. Kõiki koguduseliikmeid, kes seda loevad, ma palun: andestamine ja unustamine on sinna sisse kirjutatud.
Me kõik teeme asju, mida kas kiidetakse või ei kiideta heaks. Me ei ela maailmas, kus midagi ei muutu. Elame maailmas, kus kõik muutub, kaasa arvatud meie ise. Me võiksime olla üksteise suhtes ka leplikumad – mida me ütleme, teeme, kuidas käitume. Kõik me võime vahel käituda naeruväärselt ja öelda sõnu, mida me tegelikult ei mõtle ja ei soovi. Kui me jääme neid alati meelde tuletama, kuidas keegi on midagi teinud või öelnud, siis me jääme ajas kinni ja ei saa edasi minna ei koguduse ega indiviidina.
Unustamine, andestamine ja tulevikku vaatav suhtumine on väga oluline meie ja koguduse elus. Meil tuleb leppida, et me ise ei ole täiuslikud ja ka teised meie kõrval on inimesed. Kui me suudame seda teha, on tulevik helgem ja siis on paljud asjad võimalikud, meil on võimalik kasvada ja saada paremaks. Kristlastena usume, et oleme taeva poole teel ja sellel teel me kõik muutume ja kasvame.
Uues Testamendis on tähendamissõna talentidega kauplemisest. Milliste talentidega Sina oled kõige rohkem kaubelnud?
Eks igasugune avalik esinemine ole üks neist. Kui ma esimese avaliku jutluse pidasin Mere puiesteel tol reede õhtul, polnud mul juhialgetki. Ma värisesin seal puldi taga ja ega ma tol hetkel ei mõelnud küll, et minust võiks kunagi üldse pastor või mingit laadi juht saada. See on ime, mida Jumal saab meis kõikides teha – võtta ära hirmu ja anda asemele palju muud.
Ma ise arvan, et üks väga kasulik oskus on kuulamine. Ma ise ei julgeks öelda, et ma väga hea kuulaja olen, aga kuna seda on mulle korduvalt öeldud, loodan, et seal on mingi tõepõhi taga. Kuulamine on ka oskus.
Elu õpetab palju muudki veel. Autoga sõitma, arvutit kasutama, keeli rääkima… Kui me hakkame niimoodi lahkama, siis Jumal on meid õnnistanud paljude väga erinevate talentidega, mis kõik tulevad ühel või teisel viisil kasuks.
Lisaks oskad Sa ka suurepäraselt süüa teha. Kui Sulle tuleks ukse taha kolm meest, nii nagu Aabrahami telgi juurde tulid, siis mida Sa külalistele pakuksid?
Süüa on tore teha. Ma vaatan, mis mul külmkapis on, ja eks ma siis mõtlen edasi.
Milline puhkus on Sinu jaoks parim?
Mina puhkan kõige paremini ikka looduse keskel. Ilmselt peaksin kodust ikkagi ära saama loodusesse, metsa. Mulle meeldib ka reisida. Kui oleks võimalik, reisiksingi looduskaunitesse kohtadesse. See on minu jaoks tõeline puhkus.
Nimeta mõni unistus, mis ootab täitmist.
Minu suur unistus on see, et kui see vähegi võimalik oleks, me tõepoolest adventistide ja kristlastena laiemalt siin Eestis võiksime üksteist armastada, hästi läbi saada, ilma et üksteist teoloogiliste eriarvamuste pärast halvaks paneksime. Aga ma ei tea, kas tohiksin nii suurelt üldse unistada.
Elu on õpetanud mulle seda, et kõige parem on olla rahul sellega, mis on, ja rõõmu tunda selle üle, mis on olemas ning näha selles õnnistust. Üha rohkem olen ma muutunud inimeseks, kes elab hetkes ja on tänulik selle eest, mis meil täna Eestis olemas on.
Samas ma usun, et me liigumegi kogudustena selles suunas, mille me leiame parem olevat. Tuleb osata rõõmu tunda ka sellest lihtsast ja erilisest, et mul on perekond, abikaasa kõrval, toredad sõbrad, kogudus, Jumal. Nende üle ma rõõmustan.
Juulis oled külaliskõneleja ka Soomes ühes laagris. Mis teemal Sa seal räägid?
Räägin emotsionaalsest vaimulikkusest – emotsioonide rollist meie vaimulikus elus. Kuna minu magistritöö põhines vaimulikkuse teema käsitlusel, lähenen selle nurga alt ka Soomes. Mõte on selles, et meie usk ei põhine ainult ratsionaalsusel. Adventistidena me väga armastame rõhutada ratsionaalset poolt, aga seal kõrval on kogemuslik pool, ka väga emotsionaalne pool. Kui me loeme Piiblit, siis Piibel on täis emotsionaalset kogemust Jumalaga. Eriti Vana Testament: prohvetid, laulud, õpetussõnad. Seal pole üksnes kirjas, mis on õige, vaid ka emotsionaalset Jumala armastust, kiitust ja ülistust.
Läbi kogu Vana Testamendi käib teatav dialoog, kus ühel hetkel Jumala lapsed tõlgendavad Jumala öeldut prohvetite kaudu, öeldes: olgu, kui nii teeme, teeme hästi. Jumal püüab jälle öelda, et asi pole selles, mida te teete, asi on ka olemises. See on rohkem kui õigete asjade tegemine. Inimolemuse juurde kuulub ka meie emotsioon, tunnetus. See on asi, mis meil adventistidena on juba vähe vildaki – me ei julge oma emotsiooni väljendada. Ometi armastuse üks osa on ka emotsioon.
