14.–16. juunil Tallinnas peetud Eesti liidu peakoosoleku ja selle raames toimunud piiblikonverentsi külaliskõneleja oli üleilmse adventkoguduse peakonverentsi hingamispäevakooli õppetükkide toimetaja ja 23 raamatu (neist kolm ka eesti keeles) autor Clifford Goldstein. Oma muljetest Eestis oldud aja ja mõtetest kirjutamise kohta räägib ta Janne Kütimaale.
Meil on väga hea meel, et sa meie peakoosoleku ajal siin Eestis oled. Missugused on sinu muljed Eestist?
Siin on Ida-Euroopa vaibi. Olen hämmastunud, kui moodsad paljud asjad on, kui tehnoloogiliselt kaasaegsed te olete. Siin on puhas. Ka ilm on suurepärane. Aga siin on Ida-Euroopa tunnet, mis on kena. Siin on hea olla. Ehk tulen ühel päeval tagasi.
Ütlesid oma viimases kõnes, et kui sinust sai Jumala laps, siis sa ei uskunud, et Nõukogude Liit, mille osa ka Eesti oli, kokku kukuks. Nüüd oled sa siin. Kuidas see tundub?
Kui olin noor, mõtlesin, et ainuke võimalus selliste kohtade külastamiseks on sõita NATO tankiga ja sõja ajal. Olen tegelikult Nõukogude Liidus paar korda käinud, aga ma ei sattunud siia kanti. Mul on hea meel, et sain siia tulla paremates tingimustes.
Sul on eriline pöördumislugu. Oleme näinud seda lühifilmis ja nüüd on ilmunud ka raamat. Sinu lugu avaldab mulle muljet, kuna visata ära oma käsikirjad on suur ohverdus. Sa viskasid ära osa endast. Räägi meile Cliffordist enne käsikirjade äraviskamist ja pärast seda. Mis on olnud sinu eluraamatu eesmärk pärast pöördumist?
Ma mäletan sündmusi, mis selle ööni viisid, mil ma käsikirja põletasin. See ei juhtunud ühtäkki. Mäletan, et olin ühe mehega, kellega olin kohtunud Iisraelis kibutsis, Utrechtis Hollandis. Väga ilmalik hollandlane. Mäletan, et olime tema korteris ja rääkisime Jumala olemasolust ja sel hetkel ei olnud ma ikka kindel, kas Jumal on olemas. Mäletan, et ta ütles mulle: pole vahet, kas Jumal on olemas, ma kohtun Temaga elu lõpus. Mul on see meeles. Me oleme siiani sõbrad ja me räägime sellest.
Ma mäletan, kuidas ma teda vaatasin – see oli 40 aastat tagasi. Ütlesin talle: oled sa hull? Mõtlesin, et kui Jumal on olemas, siis ei saa miski jääda samaks. Kes Ta on? Miks Ta mind lõi? Mida Ta minu elust tahab? Minu jaoks paistis see kõige loomulikum vastus.
Clifford Goldstein pärast raamatut on keegi, kes usub Jumalasse ja tahab elada, nii nagu Jumal tahab teda elavat. Ma tahan, et Tema oleks minu elus esimene. Enne – pole kahtlustki: see raamat oli mulle kõik.
Ma olen seda raamatulugu rääkinud nüüd juba 40 aastat. See oli aasta või kaks hiljem, kui mõistsin, et suudan rääkida sellest ilma valuta. Need esimesed kaks aastat olid mulle valusad. Ma ei ole seda tegu kahetsenud; ma värisen õudusest, kui mõtlen, mis oleks saanud, kui ma ei oleks seda teinud, aga ärge küsige, kuidas ma seda tol ööl tegin. See oli ime, aga ma pidin tegema valiku. Pidin kasutama oma vaba tahet. Kui ma olin valiku langetanud, andis Issand jõudu ülejäänu tegemiseks.
Sind kuulates tekkis pilt Aabrahamist ja Iisakist. Kas suhestud sellega?
Olen Jumalale tänulik, et mul ei ole sellist kogemust oma lapsega. Aga põletada oma raamat – mul ei olnud midagi muud. Ma olin 23aastane, olin noor, kirglik, raamat tõesti kontrollis minu elu, rohkem kui mina kontrollisin raamatut. Kõik keerles selle ümber, see oli minu jumal ja seepärast pidi see minema.
Mulle ei meeldi end apostel Paulusega võrrelda mingil moel, aga kui Paulus kohtus Damaskuse teel Jeesusega, ei pidanud ta midagi tegema. Ta alistus. Ta jäi pimedaks. See on päris karm. Ma olen rõõmus, et minuga nii ei juhtunud. Paulus aga ei pidanud oma raamatut põletama. Ma mõistan, mis temaga juhtus. Lõpuks peavad kõik selle oma elus läbi elama. Jeesus ütles: te peate uuesti sündima; sellega ei pea kaasnema välk ja pauk, see ei pea olema karm kogemus, nagu mina läbi elasin. See on kummaline, et sellest on juba 40 aastat. Oli august või september 1979.
40 aastat on Piiblis tähendusrikas number. Nende aastate jooksul oled kirjutanud palju teisi raamatuid.
Olen avaldanud alates sellest ajast 23 raamatut. Jumal jättis mulle kirjutamise alles, aga see ei ole minu ebajumal. Kui see peab lõppema, siis nii olgu, kuigi ma ei tea, mida ma siis peale hakkaksin. Aga nüüd kirjutan ma teistel põhjustel.
Kui ma kirjutasin oma romaani, siis mul ei olnud midagi olulist öelda. Ma olin vaid 23aastane –mida mul oli sel ajal öelda, mis oleks oluline. Ma tahtsin luua kunsti kunsti pärast. Tahtsin luua sõnadega midagi kaunist. See on tore ja kunstil kunsti pärast on oma koht, aga ilmselt ei olnud see see, mida Issand tahtis, et mina teeksin.
Nüüd ma kirjutan. Kogu minu tekstil on eesmärk, sel on sõnum. Võib kirjutada hästi ja kui teed seda kunstipäraselt, saad end paremini väljendada. Aga kenasti kirjutamine ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend eesmärgi saavutamiseks. Ja eesmärk on, et keegi tuleb Jeesuse juurde.
Võime siis öelda, et enne oma pöördumist tahtsid sa olla kuulus oma kirjutamise poolest, nüüd soovid muuta Jumala tuntuks.
Jaa. Ma loen palju, palju elulugusid kirjanike, luuletajate kohta. Nende elud olid nii segamini. Nad andsid kõik oma kunstile. See on lõpuks mõttetu. Lõpuks see kõik põleb. See kõik unustatakse. Mul on nüüd võimalus töötada igaviku heaks ja kindlasti pakub see rohkem rahuldust.
Kuidas sa kirjutad? Kuidas otsustad, millal kirjutada ja mis teemal kirjutada? Kas ootad inspiratsiooni? Kuidas Jumal sind juhatab?
Ma loen palju. Mul on palju mõtteid. Mul on oma rubriik ajakirjas Adventist Review, Cliffs Edge. Selle jaoks kirjutan pidevalt.
Praegu töötan raamatu kallal ülestõusmisest, et näidata inimestele kõiki võimsaid tõendeid ülestõusmise kohta. Meil seitsmenda päeva adventistidena on palju inimestele öelda. Ma usun, et Jumal kasvatas mind üles, et sel ajal, kui ma siin olen, kirjutada, ja loodetavasti on need tekstid olulised ka pärast minu äraminemist, kui aeg jätkub - nagu Pühakirjas on öeldud: „Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa“. Ma töötan tundega, et see, millest ma kirjutan, on palju suurem ja palju olulisem kui mina ise. See elu on aur, hingetõmme. Ma olen siin ja siis kadunud. Aga sõnum, mille Jumal on meile, adventistidele, andnud ja mida ma saan väljendada, elab loodetavasti kaua pärast mind.
Tänapäeval on erinevaid kanaleid, mille kaudu minna maailma. Missugune on sõna võim?
Kirjasõnas on väge. Sa võid vaadata filmi või videot, aga selle kaudu ei saa minna sügavustesse. Filmis keegi räägib sinuga, aga seal ei saa minna mõtte sügavustesse nagu tekstis. Jumal kasutab kirjutamise ja sõna võimu, et oma sõnumit levitada.
Sinus elab veel raamatuid ja Jumal kirjutab neid sinu kaudu.
Jah, paistab nii. Mul on alati palju mõtteid. Nagu ütlesin, loen palju. Adventistlik sõnum on nii sügav ja rikkalik ja lai, et ma arvan, et niikaua kui ma elan ja niikaua kui ma füüsiliselt ja vaimselt saan, niikaua ma ka kirjutan.
Sa tunned keeli ja kirjutamise kunsti. Jumal kirjutas seaduse oma sõrmega. Kogu Pühakiri, mis on kirjutatud inimeste poolt, on täna tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui sinu raamatuid tõlgitakse, saavad need teatud määral uue sisu. Võibolla ei tunne iseenda sõnu äragi. Me loeme täna piiblitõlkeid ja nende tähendus võib olla erinev. Kuidas teame, et sõna tähendus on sama?
See on väga pikk ja lai küsimus. Mind hämmastab see, et kui ma loen midagi Piibli heebrea keeles, selles antiikses keeles, ja seejärel loen sama lõiku inglise keeles – kui hästi see on tõlgitud. Alati on ka probleeme, aga mind hämmastab, kuidas keel kannab mõtte ikka edasi. Pääsemiseks piisab sellest, mis on olemas sinu emakeeles. Kõik tõlked on lõppeks tõlgitsused. Inimene paneb oma vaate teksti sisse, aga tõde tuleb ikka esile.
Sinu huviala sinu töös on hingamispäev, see on midagi, mille kohta soovid, et inimesed saaksid teada ja järgiksid seda oma elus. Kuidas näed meie kristlaste ja mittekristlaste maailma täna: kui avatud on inimesed seda sõnumit kuulma?
Teatud maailma paikades läheb väga hästi, teistes mitte. Ilmalik Euroopa, Ameerika, Austraalia – seal on raske, aga mujal läheb väga hästi. Igaüks peab mingil hetkel mõtlema, kas Jumal on olemas, mis on elu mõte, mis saab, kui me sureme. Ma loodan, et oleme kohal vastamas, kui neid tõesti tõsiselt esitatakse.
On palju kristlasi, kes peavad Piibli hingamispäeva ja käivad kirikus pühapäeviti. Kuidas on see tulevikus? Kas peame tõesti ootama, et KÕIK hingamispäevapidajad tulevad meie kogudusse?
Pühakirjas on kirjas, et Jumala rahvas on see, kes peab Tema käske ja kel on Jeesuse usk. Ei ole kirjas, et nad on seitsmenda päeva adventistid. Probleem, eriti lõpuaega silmas pidades, on see, et tuleb palju pettusi. Oletame, et sa ei tea surnute olukorda, aga sa pead hingamispäeva ja siis sinu surnud vanaema tuleb sinu juurde ja ütleb: unusta hingamispäev, ma olen taevas. Adventism tuleb paketina. See ei ole ainult hingamispäev. Kui teised kristlased peavad ka hingamispäeva, siis see on hea, see on hea märk. Aga nad peaksid veel õppima ja teada saama. Ma ei räägi nende pääsemisest ega millestki sellisest. Adventismi sõnum on grandioosne, see katab nii paljut, nad jäävad väga paljust ilma, kui nad seda ei tunne.
Kui keegi elab üksikul saarel ja saab Piiblit lugedes hingamispäevast teada, aga ta ei tea, mis päeval hingamispäeva pidada. Mis temast saab?
Ma ei muretse selle pärast. Kui ta on üksikul saarel ja ta loeb Piiblit, siis ta saab teada, mis päev on hingamispäev. Sa ei pea hingamispäeva sellepärast, et saada päästetud, sa pead hingamispäeva sellepärast, et oled päästetud. See on märk. Langenud inimese ja täiusliku Jumala vahel olevat kuristikku ei saa täita hingamispäeva pidamisega.
Sinu viimased sõnad eestlastele. Mida sooviksid soovida?
Jeesus suri sinu pattude pärast, ära seda unusta. Vasta sellele.
