Armuline Issand on meid ka seekord varustanud kaaslaste tunnistustega, et meil usuteel sammudes meelest ei läheks, kuidas meist hoolitakse ja kuidas meie eest hoolt kantakse – kui me oma elu ja olukorrad Jumala hoolde anname ning otsustame Tema tahet täita. Aga elule tagasi vaadates näeme, et hool ja abi saab meile osaks ka siis, kui me ei oska ega tahagi Jumala abi paluda, siis, kui me isegi ei tea, milline Isa meil on. Jumala Sõnast võime lugeda: „Sest kui meid Jumalaga lepitati tema Poja surma kaudu siis, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud.“ (Rm 5:10) Need read on kirja pannud Jumala kunagine vaenlane Paulus, kes samas väidab enda kohta: „...ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, ... laitmatu käsuõiguse poolest.“ (Fl 3:5–6) Kristlik või religioosne päritolu ei pruugi meid Jumala sõpradeks teha, kuigi sageli see nii toimub. Kuid ka siis, kui meil pole õnne kasvada kristlikus õhkkonnas Jumalat tundvate vanematega, on Jumal ikkagi meie Isa ja üritab seda meile igal võimalikul ja üleloomulikul viisil teada ja tunda anda. Nii ka järgmises loos.
Kuna mu isa ei andnud mulle luba laupäeviti koolist puududa, öeldes: „Enne lõpeta kool ja kui sa tööl oled, siis tee, mis sa tahad!“, siis kaalusin Sigtuna Gümnaasiumi poolelijätmist. Ma olin sellest nii löödud, et isa sellise seisukoha võttis. Rääkisin sellest oma sõpradele, et kui leiaks töö, kus saaks hingamispäeva pühitseda, siis lahkuksin koolist. Ralf, üks mu sõpradest, ütles, et tema tunneb Stockholmi lähedal üht eestlast, kes peab kuninga loaga plekksepatöökoda ja otsib õpipoissi. Tema töökoda on laupäeviti suletud. Mina otsustasin kohe tema juurde tööle minna.
Paar aastat tagasi, 2016. aasta novembri Meie Ajas kirjeldasin, kuidas ma sain ime läbi Stockholmi lähedale elamisloa. Olles töötanud seal üle aasta ja elanud kogu selle aja keldrikorrusel külmas vabrikuruumis, igatsesin nüüd, talve tulekul, elada soojas kohas. Elutoa üürimine tundus võimatu, sest üürileantavaid kohti oli vähe ja üür sellepärast väga kõrge. Mina oma õpipoisipalgaga ei saanud sellest unistadagi. Siis aga panin tähele, et trammipeatuses oli koht, kuhu oli võimalik panna kuulutus elukoha üürimiseks. Tegin proovi, kirjutades järgmise kuulutuse: „Noor tööl käiv mees, kes ei suitseta ega napsuta, korralike elukommetega, otsib möbleeritud elupaika.“ Ja vaata imet, paari nädala möödudes, kui ma tulin parajasti mujalt vabriku asju ajamast, ütles peremees, et keegi helistas toa väljaüürimise asjus. Mina kohe: „Oi, anna selle mehe telefoninumber!“ Tema vastu: „Seda ma ei võtnud, ma ütlesin, et oled mujal asju ajamas ja ta lubas tagasi helistada.“ Ma olin kindel, et ta oli vahepeal üürilise leidnud. Siiski sain hiljem kõne.
Mees uurib, kas ma olen korralik ja karsklane. Tema pensionil olev ema elab üksinda ja soovib lisasissetulekut ning tahab seetõttu toa oma korteris välja üürida. Mina kinnitan, et olen ikka korralike elukommetega ja karsklane, päeval olen tööl. Siis ta andis mulle oma ema aadressi, korter asus me vabriku lähedal. Läksin põksuva südamega sinna. Ukse avab väike, paksude prilliklaasidega küürakas naine. Ma esitlen ennast, lisades: „Teie poeg palus mul siia tulla, teil olla välja üürida möbleeritud tuba.“ Sisenen, kitsas koridoris on kaks ust, üks kööki, teine elutuppa. Mina küsin: “Kus te, proua, ise elate, kui te ainsa elutoa välja üürite?“ Tema vastab, et tal on köögis väljatõmmatav voodi ja ta kasutab elutuba siis, kui mina tööl olen. Siis ma uurin, kui suur on kuu üür. Vastust kuuldes imestan, sest see on vaid pool tavaliselt küsitavast üürist. Siis langeb mu pilk laua küljes olevale riiulile, kus on raamatud nimega “Ajastute igatsus“ ja “Suur Võitlus“. Mõtlen: „Oi, need on ju adventkoguduse raamatud!“ Küsin: „Kas teie, proua, olete adventist?“ Sellele saan jaatava vastuse. Ise ütlen: „Ja mina pühitsen ka Piibli hingamispäeva.“ Tema imestab: „Aga siis te olete mu usuvend!“
Ma elasin seal kui kuninga kass. Sain prouaga hästi läbi ja neelasin seda kirjandust, mis tal oli. Muuseas, selles Stockholmi eeslinnas, Sundbybergis, elas vaid käputäis adventiste ja Jumal juhatas mind just sinna adventisti korterisse elama!
Olev Tralla Kanadast
Kui Olev jutustas lugu õnnistusest, mis tuleb Jumalale ustavaks jäämisega, siis Volli loos näeme Jumala kaitset olukorras, kus inimesed üldse Jumala peale ei mõtle ja näevad Jumala kaitset ning päästet tagasi vaadates. Kui huvitav saab meil kord igavikus olema, kui igaüks saab rääkida oma kaitseingliga, kes on olnud meiega lahutamatult seotud ka siis, kui meie veel Jumalat ei tundnud.
Maailmast tulnud inimesed näevad oma elule tagasi vaadates Jumala hoidmist, kaitset ja õnnistusi. Minagi meenutan üht seika ajast, kui olin noor poiss ja Jumal hoidis mind ja minu vendi vaatamata sellele, et me ei käitunud ei arukalt ega vastutustundlikult.
See lugu toimus 1941. aastal, II maailmasõja ajal, kui algas Saksa vägede sissetung tollasesse Nõukogude Liitu. Septembriks olid Saksa väed jõudnud juba meie elupaika. Kiiruga taganedes jätsid Vene väed mitmetesse kohtadesse maha oma varustust, sealhulgas relvi ja laskemoona, aga ka autosid, mootorrattaid jms. Mahajäetud varustuse ümbrus mineeriti.
Otsustasime koos oma kahe vanema vennaga seda varustust „rüüstama“ minna. Noorte mehehakatistena ei kartnud me ei miine ega nende meeste surnukehi, kes olid varem miinidele või sakslaste relvade ette sattunud. Tegevust jätkus terveks päevaks. Mina koos kaks aastat vanema vennaga korjasime padruneid ja muud sõjavarustust, kõige vanem vend aga korjas autodest tööriistu. Leidsime sealt ka lõhkemata mürske, mitu tükki nendest võtsime lõhkelaengute saamiseks lahti.
Pimenedes asusime koduteele. Meil tuli ületada üks maantee, kus valvas Saksa patrull. Patrullile vahele jäämine oleks ilmselt väga kurvalt lõppenud, sest valdavalt olid seljakotid padruneid täis. Lisaks oli kaasa võetud ka üks mürsk. „Imekombel“ õnnestus meil ilma igasuguse oksaragina ja muude reetlike häälteta (me olime ju lõppude lõpuks metsas) tee ületada ajal, mil patrull marssis seljaga meie poole.
Järgmisel päeval oli loomulikult vaja hakata kaasatoodud kraami realiseerima. Tegime poistega metsa lõkke, kuhu panime sisse nii padruneid kui mürskudest võetud lõhkelaenguid ja ka kaasa toodud mürsu. Seejärel jooksime kiiruga ära. Käis selline kärakas, mis kostis kaugele.
Saksa sõjavägi peatus külas, meie kodunt kahe kilomeetri kaugusel metsa ääres ja tunni aja pärast olid kaks Saksa püssimeest meie juures. Kõige vanem vend pandi seina äärde, plõksutati püssi ja uuriti, kus see pauk käis. Mõningase pinnimise peale tuli üles tunnistada, et jah, tõime sealt ja sealt padruneid ning lõhkelaenguid. Igal juhul jätsid sakslased meid rahule ega hakanud ka kaasa toodud „varandust“ konfiskeerima. Kõige vanem vend tegi selle töö sakslaste eest ära, mattes kõik järele jäänud padrunid ja muud asjad sügavale maha.
Jumal hoidis meid nii miinide kui ka meie ülima rumaluse eest ajal, mil keegi meist ei osanud Tema peale mõeldagi. Tänu Issandale!
Volli Rosin
„Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, et ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, milline on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega.“ (Ef 3:14–19) See Pauluse tõsine palve, mille peale ka mina olen palju mõelnud, on päris tihedalt seotud kogemusega, mida Kristi jagab. Me kõik vajame Kristuse armastuse äratundmist, sest see lõpetab meis vastupanu Jumalale ja me lubame Tema meie südametroonile ning allume hea meelega Tema armastavale tahtmisele.
Vaadates tagasi Jumala tööle enda elus, olen mõistnud, et mul oli varem usk Jumalasse, aga ma ei olnud iseennast Talle ära andnud. Eelmisel sügisel olin oma elus kriitilises punktis: peale tütre sündimist oli vaikselt ligi hiilinud sünnitusjärgne depressioon. See oli aeg, kui mu elus oli sisemine sasipundar.
Hakkasin Uut Testamenti lugema mõttega näha, mida Jeesus tegi, kuidas Tema keerulistes olukordades vee peale jäi. Kui olin Matteuse evangeeliumis jõudnud kohani, kus Jeesust enne ristilöömist alandati, siis vajusid mu põlved meie pisikese elutoa põrandale ja nutsin nagu laps. See puudutas mind nii sügavalt. Sain aru, et ülekohus, milles ise parasjagu sees olin, ei olnud eales nii kõikehõlmav kui see, mida Jeesus koges. Andsin oma südame elus esimest korda nii Jumalale, et ronisin oma elutroonilt maha ja andsin selle koha Talle. Andsin Talle oma unistused ja ideed. Oma kahtlused ja haigetsaamised. Oma hirmud ja tervise. Oma tänase ja homse. Ja sellest päevast saati on mu elu nii palju muutunud! Isegi abikaasa ütles, et sai omale nagu uue naise.
Olen Jumalat palunud, et Ta kasvataks mind nagu oma tütart. Ja Ta on seda ustavalt ja kannatlikult ka teinud. Samm sammu haaval puudutab Ta mu südame erinevaid kihte ja soppe. Samm sammu haaval on mu armastus Tema vastu vaid kasvanud. See on hirmutav, et arvasin enne tõsimeeli, et tundsin oma Jumalat, aga tegelikult polnud mul aimugi, MILLINE armastus Ta on!
Küllap on kristlased minu ümber minu pärast palvetanud, sest tunnen, et viimase poole aastaga on mulle antud armuaega, st ärkamisaega. Nagu mingisugused kardinad oleksid langenud. Minus ei ole enam seda kurbust, mis muidu väsimusega käsikäes käis. Ei. Kui olen väsinud, siis olengi lihtsalt väsinud. Seda kogesin viimati enne teismeea saabumist. Ja teismeea ja 33 eluaasta vahele mahub palju aastaid! Minus ei ole enam ka keskmisest tugevamaid rõõme. On rahu. On tõesti tõsi, et õelatel ei ole rahu. Mina olen olnud oma elus see tige sulane. Arvasin, et pole nii hull, aga praegu peidan mineviku minale mõeldes häbist silmi. Kuidas ma võisin neid inimesi nii vähe armastada? Kuidas ma võisin nende üle südames kohut mõista, kui nad vajasid hoopis armastust ja eestpalveid? Kuidas ma võisin nende üle kohut mõista, olles ise kohtualune? Kuidas ma nägin vaid iseennast ohvrina ja maailm keerles minu haiget saamiste ja vajaduste ümber? Mul on häbi.
Aga ma tean, et Jeesus tuli pisikese abitu beebina siia maailma, riskides kõigega, mis Tal oli! Ja tean, et Tema tahab mind päästa rohkem kui ma ise! Ja et Tema armastus on nii imeline ja hoomamatu. See on piiritu! See on ilus! Väga ilus! Minu süda on pehmenenud. Ja isegi see on kingitus Temalt ja Tema vili.
Kristi
Jeesus jäi keerulistes olukordades vee peale, nagu Kristi Tema Isa tahtesse jäämist kirjeldab, sest Ta tundis Isa armastust. Ja kõik meie, kes igatseme oma elus Tema elu peegeldada, saame seda teha, uurides ja juureldes armastuse üle, mis Teda täiesti ülekohtusesse surma viis. Ainult armastus saab meie südames armastuse äratada, ainult armastus saab meid tuua meie armastuse puuduse äratundmisele ja näidata, millised me tegelikult oleme. Ja haiget ei saa ravida enne, kui ta on diagnoosi omaks võtnud, ja see ei puuduta üksnes meie ihu kohta käivaid diagnoose. Piiblist loeme, et „kurvastus Jumala meele järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste.“ (2Kr 7:10) Ja kui me Jumalat oma meelt parandama ei lase, mis kasu oleks meil siis kristlastena sellest, et ihu on parandatud? Kristi kirjutab, „et Tema tahab mind päästa rohkem kui ma ise!“ Sellele äratundmisele jõuab igaüks, kes uurib Jeesuse elu ja surmaga seonduvaid sündmusi ning seisab selle tulemusena silmitsi meid oma elu hinnaga armastava Jumalaga. Siis tuleme ka meie oma südametroonilt alla ja laseme sinna istuma ja valitsema ainsa Isiku, kes seda kohta tõesti väärib – ning me kõik kogeme oma elus muutust, sellist muutust, mida me ei arvanud üldse võimaliku olevat. Kogeme seda, kasutades Kristi sõnu, „imelises ja hoomamatus, piiritus ja väga ilusas“ Jumala armastuses!
