„Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?“ Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!““
Ap 2:6–13
Tõenäoliselt oled viibinud keskkonnas, kus räägitakse mingit muud keelt kui sinu emakeel; näiteks välismaal viibides. Ja kui keegi võõrkeelses keskkonnas kõnetab sind ootamatult sinu oma keeles, teeb see südames soojaks. Mida kaugemal kodust selline asi juhtub, seda liigutavam. Niiviisi mõeldes on ehk lihtsam kujutada endale ette hämmastust, mis valdas neid, kes olid pärit mujalt, „kõigi rahvaste keskelt“ (Ap 2:5) ning endile ootamatult kuulsid apostleid rääkimas nende oma keeles ja murdes.
Emakeele tähtsus on inimese jaoks kaugelt suurem, kui lihtsalt aspekt, et selles keeles saab ta jutust reeglina kõige paremini aru. Inimese jaoks on emakeel oluline osa tema identiteedist, kui tegemist pole just kadakasaksaga. Sellepärast puudutas mind isiklikus mõttes valusalt, kui mõne aasta eest viibisin ühel Tartu Ülikooli lõpuaktusel ja tudengite esindaja sõnavõtt oli seal ingliskeelne. Seda selles mõttes küll mõistetaval põhjusel, et ingliskeelsel õppekaval õppinud tudeng suure tõenäosusega ei osanudki eesti keelt, aga nähtavasti pragmaatiliselt mõeldes, et „kõik ju niikuinii saavad aru“, ei tõlgitud tema sõnavõttu eesti keelde. Kuid mainitud valusa puudutuse minu hinges põhjustas selle sõnavõtu ajal kerkinud küsimused. Esiteks: „kui Tartu Ülikooli ingliskeelsel õppekaval on võimalik õppida eesti keelt oskamata, siis kas eestikeelsel õppekaval ilma inglise keeleta ka hakkama saab?“ Ja teiseks: „kas meie rahvusülikooli tulevik ongi olla üks paljudest ingliskeelsetest ülikoolidest, kus eestlus on taandunud heal juhul kultuuri- ja keeleuuringu staatusesse?“ Õnneks on viimastel aastatel hakanud ka mõned arvamusliidrid mainitud probleemi nägema ja on kirjutanud mitu artiklit, kus nad oma muret lugejatega jagavad.
Pühakirja järgi on eri keeled saanud alguse Paabeli torni ehitamise sündmusest (1Ms 11:1–9). Erinevad keeled said alguse inimese isiklikest ambitsioonidest; teha endale linn ja taevani ulatuv torn, mis oleks nii-öelda „maamärk“, inimasustuse keskus siin maailmas. Jumal sekkus Paabeli torni ehituse aegu otseselt inimeste ellu ja muutis nende räägitu üksteisele arusaamatuks, et endast liiga palju arvama hakanud inimeste ehitustöö katkestada. Ma igaks juhuks ei väida, et selline tulevikuperspektiiv, kus üks keel levib globaalselt, tõrjudes kõrvale teised ja saades kogu inimkonna ühiselt räägitavaks keeleks, oleks Jumala tahte vastu. Ometi jättis Jumal apostlitele keeltega rääkimise andi andes nende kuulajaile alles emakeele, isegi kodukandi keelemurde, selmet oleks kõigile kuulajaile andnud apostlite kodukandi keelest ja murdes arusaamise võime.
Siiski on märkimisväärne, et kui apostlid nelipühipäeval rääkisid ja iga kuulaja oma emakeelest sõltumata räägitust aru sai, oli toimunud mõnes mõttes ometi vastupidine sündmus võrreldes keelte segamise sündmusega Paabeli torni ehitusel. Ei toimunud küll erinevate keelte taasühendamist, aga Jumal, kes ükskord oli teinud inimeste keele nende omavahelise suhtlemise blokeerimiseks arusaamatuks, murdis nüüd selle barjääri. Kõik sõltus inimese eesmärgist: sellest, milleks inimene oma suud kasutas; kas isiklikuks ambitsiooniks või kõigi kuulajate kasuks.
Kõik kuulajad ei kiitnud apostlite saadud keelteandi heaks: üks osa neist oli seda meelt, et apostlid on veiniga liialdanud, seega pidasid nad toimuvat sisutühjaks lalisemiseks. Siinkohal tahan avaldada arvamust, et väga mugav on suhtuda sündmuskirjeldusse dualistlikult ja liigitada pilkajad „pahade“ hulka. Aga võibolla leidus apostleid purjusolemises süüdistanud kuulajate hulgas ka neid, kes esialgsest üleolevast hoiakust hoolimata said Peetruse jutlusest puudutatud ning olid pärast ristitute hulgas? Ap 2:13 mainitud pilkajate kohta rohkem midagi kirjutatud pole, seega võib järeldada, et pikemas perspektiivis oli vahejuhtum tähtsusetu. Pärast Peetruse jutlust tõusis sündmustiku keskmesse hoopis jutlusest mõjutatud kolme tuhande inimese ristimine.
Apostlite kõnelemise ja Paabeli torni ehitajate juures oli ühine joon see, et kuulajad said rääkijaist aru. Ei olnud keelebarjääri. Paabeli torni ehitamise ootamatu sündmus oli, et tekkis keelebarjäär, Nelipühi üllatus seisnes keelebarjääri ootamatus kadumises. Jumal, kes nägi inimeste tegevuse võimalikke tagajärgi ette, „opereeris“ keelemüüriga.
Võttes aluseks ainult hetkeolukorda, oli nii Paabeli torni ehitamise kui Nelipühi sündmuste juures olemas ühine joon – üksmeel. Võib ehk öelda veel, et ka maailmaparandamise tahe. Siiski võib Paabeli torni ehitamist nimetada omakasupüüdlikuks ettevõtmiseks, apostlite ülesastumist nelipühipäeval aga altruistlikuks, ühiskonnale suunatud tegevuseks ilma mingit isiklikku kasu taotlemata. Paabeli torni ehitajail ei lasknud Jumal küll nende tegevust lõpuni realiseerida, siiski kõnelevad nende eesmärgid, et patust nakatunud inimene pluss selline löögirusikas, mida Paabeli linna ja torni projekteerides kavandati, oleks teinud inimesest endale jumala. Vähemalt omast meelest.
Apostlite töö olemuse on näidanud ära tulemus. Nelipühipäeva peetakse ristikiriku sünnipäevaks. Kokkuvõtteks võibki siin tõdeda, et oportunistlik ja altruistlik tegevus võivad pealt niivõrd sarnased paista, et põgusa tutvumise korral ei saa arugi, kummaga tegemist on. Kuid tähtis on sisu: kas sa ühendad inimesi; ehitad „torni“ endale või Kristusele?
