„Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.“
(Ap 20:28)
Seda kirjakohta on kõige rohkem vaadeldud õpetuslikust seisukohast lähtuvalt, kuna salmi vahetu kontekst viitab sellele. Proovin aga käesolevas artiklis võtta kontekstiks terve Pauluse jumalagajätukõne Efesose koguduse vanematele, sest minu meelest saab kõnealune kirjakoht niiviisi laiema tähenduse.
Paulus alustab oma kõnet mineviku meenutamisega. Ta tuletab Efesose koguduse vanematele meelde enda tööd selles piirkonnas. Tulevikku vaadeldes teatab Paulus teda kuulavaile kogudusevanemaile, et temast sõltumata põhjustel ei saa ta edaspidi enam Efesose koguduse heaks midagi teha, aga niikaua, kuni võimalus on, jätkab ta evangeeliumi kuulutamist.
Edasi annab Paulus oma tööd eeskujuks tuues Efesose koguduse juhtimise üle tema juurde Mileetosesse tulnud kogudusevanematele, hoiatades neid, et Jumala tõde hakkavad moonutama mehed nende endi seast. Edaspidi nimetab Paulus veel vahetut, isiklikku suhtlemist iga koguduseliikmega ja peatub kõne lõpus veidi pikemalt sellel, et ta pole Efesose kogudusele kuidagi koormaks olnud, pole kogudust kurnanud.
Pauluse kõnes väljatoodut aluseks võttes võib siis järeldada, et Jumala koguduse hoidmine tähendas lisaks õpetuse hoidmisele ka sotsiaalset ja majanduslikku hoidmist.
Paulus valis eri kogudustega suhtlemiseks individuaalse viisi, mida ta tajus, et see on kõige sobivam; nagu kirjadki kogudustele kirjutas ta üksteisest erinevad, igale kogudusele seda, millest just neile oli sel hetkel vaja rääkida. 2Kr 11:8–9,12 kirjutab Paulus korintlastele oma töö eest tasu saamisest. Makedoonlased rahastasid üsna heldelt Pauluse tööd ja neid toob ta korintlastele eeskujuks (2Kr 8:1–5). Järeldan, et efeslased polnud valmis omalt poolt majanduslikult panustama, sest Paulus ilma midagi küsimata tsiteerib neile vihjamisi Jeesuse sõnu: „Õndsam on anda kui võtta!“ (Ap 20:35) Paulus suhtub siis näiteks Korintose ja Efesose kogudustesse erinevalt: ta ei pane Efesose koguduse vanemaid surve alla annetada misjoni heaks, et ise mitte eksida oma äsjaste sõnade vastu ega rikkuda ära sotsiaalset poolt – suhteid.
Kuulen tihti argumenti, et reeglid on kõigile ühtemoodi, kuidas sina siis teistest erineda tahad. Niiviisi kõnetati mind juba siis, kui esimesse klassi läksin. Minu lapsepõlve ajal oli laupäev koolipäev ja kuigi põhiline vestlus laupäevase koolis mittekäimise üle käis kooli töötajate ning minu vanemate vahel, pidin ka ise õpetajatele aru andma, miks ma laupäeviti koolis ei käi. Minu vastu kasutati just argumenti, et näe, teised käivad laupäeval koolis, mille poolest sa siis eriline oled. Ameerika ajakirjanik David Brooks kirjeldab ühes oma artiklis „Tehnokraatlik kirik“ inimese ja süsteemi vahelisi probleeme, mis kerkivad esile, kui süsteemi ja üldiste reeglite kehtestamisega hakatakse ühtlustama suhtumist ning norme erinevatele organisatsioonidele ja neis tegutsevatele inimestele. Ta toob näitena välja, kuidas Ameerika Ühendriikide eelmise presidendi Barack Obama administratsioon survestas katoliiklikke sotsiaalteenuse osutajaid töötama ka raseduse ärahoidmise ja teiste praktikate vallas, mis nende veendumuste vastu käisid. Arusaadav, et selline surve mõjus abiorganisatsioonide vabatahtlikele töötajaile ruineerivalt. Obama ise oli oma ametiaja alguses ja lõpus öelnud, et ühiskond toimib kõige paremini siis, kui see on nagu sõjaväeüksus – kui kõik töötavad koos ühise missiooni nimel. Ajakirjanik Brooks oponeerib sellele oma mõttekäiguga: „See ei ole nagu sõjaväeüksus. See on nagu vihmamets paljude erinevate organismidega, kus igaüks täidab oma isikupärast missiooni erinevalt, aga üksteisega arvestades ja kohanedes.“ (vaata artiklit)
Ühtsed reeglid ja unifitseerimine tagab esmapilgul küll võrdse kohtlemise, kuid kui neid omavahel võrrelda, on vist liigne kommenteerida, et inimesed ja kogukonnad erinevad üksteisest. Seega peitub ühetaolises kohtlemises hoopis ebavõrdsus; midagi sellist nagu ühes lasteraamatu mõistujutus, kus rebane ja kurg teineteist vastastikku enda juurde lõunasöögile kutsusid. Rebane pakkus toitu madalatelt taldrikutelt, millelt tal endal oli väga mugav süüa, kurg aga pidi toidupalu ükshaaval nokaga toksides taldrikult taga ajama. „Vastutasuks“ pakkus kurg aga enda juures toitu kõrgetest pudelitest, millest rebane midagi kätte ei saanud.
Tähelepanelikkus ja hoidmine, mida käesoleva artikli aluseks võetud piiblisalmis nimetatakse, tähendab minu arusaamise kohaselt individuaalset nii-öelda programmi igaühe jaoks. Eespool refereeritud artiklilõikude põhjal seal kirjeldatud probleemile lahendust pakkudes käin välja idee, mis tegelikult peaks olema juba vana ja üldtuntud põhimõte: ühise hüvangu nimel tegutsejatelt saab oodata vaid sellist tulemuslikku tööd, mis läheb kokku tegijate põhiväärtustega. Kirikus ja mujalgi võib see muuta juhtimise küll keerulisemaks, aga sellise juhtimisviisi poolt räägib minu arusaamise kohaselt asjaolu, et siis on see tähelepanelikkusele rajatud hoidev juhtimine. Mõnikord võib sellist juhtimisviisi rakendades tekkida küll probleem mõne ebapopulaarse, aga vajaliku töö jaoks tegija leidmisega, aga sellest hoolimata on parem, kui kedagi ei panda surve alla.
Ligi paarikümne aasta eest, kui mind valiti koguduses hingamispäevakooli juhtima, andis pastor mulle ametisse kaasa omapoolse soovettepaneku. Kuna koguduses oli seni toimunud täiskasvanute hingamispäevakooli tund kõik üheskoos kirikuruumis, ühes klassis, siis pastor soovis, et ma jagaksin koguduse hingamispäevakooli mitmeks klassiks. Leidsin esialgu, et kõige mõistlikum oleks teha jaotus nii, et igas klassis oleks enam-vähem ühevanused inimesed ja igasse klassi jaguks ka piisavalt potentsiaalseid klassijuhte. Kui ma olin selle, enda arvates hea idee kogudusele esitanud, kuulsin päris mitmest suust, et me ei tule hingamispäevakooli, kui ei saa istuda oma kohal ja arutleda õppetüki üle oma väljakujunenud sõpruskonnas. Tänu Jumalale, klassideks jaotus sai tehtud ja need töötasid efektiivselt ka ilma minu välja pakutud radikaalse lahenduseta ning piiblitunnis osalejate arv ümberkorralduste käigus ei vähenenud.
Võib öelda, et vana ja elukogenud Paulus teadis, millest rääkis. Oli ta ju aastate eest ise läinud tülli Barnabasega, kui soovitas viimase õepoega Johannes Markust mitte võtta kaasa misjonireisile, kuna ta läks eelmiselt reisilt poole pealt ära. Sellega lagunes Pauluse ja Barnabase omavaheline koostöö. Kuigi Ap 15:39–40 saab järeldada, et tekkis kaks misjonäride paari, tuleb aga siiski tõdeda, et Barnabasest ja tema edasisest võimalikust misjonist piiblilugejal enam infot pole, ta kaob ajaloo areenilt. Markust mainib Paulus, tõsi küll, hiljem kolmel korral enda olulistest kaastöölistest rääkides, järelikult sai suhteprobleem vähemalt temaga klaaritud. Jumal võib küll isegi konflikte oma töö huvides ära kasutada, kuid palju parem on, kui Jumala Sõna teenrid saavad omavahel hästi läbi juba enne paradiisi.
Eeldan, et enamik käesoleva artikli lugejaid on kasvõi natukene juhid. Seda kas oma peres, töökohas, koguduses. Milliseid eesmärke sead sina neile, keda sa juhid või kelle tegevuse suhtes on sul õigustatud ootused? Millises mahus praktiseerid sa unifitseerimist ja kui palju võtad aega individuaalseks lähenemiseks, arvestades olukordi, eripärasid, inimeste spetsiifilisi veendumusi ja isegi nende hirmutundeid? Mida tähendab sinu jaoks Jumala koguduse tähelepanelik hoidmine?
