Oli 2016. aasta suvehommik, 24. juuni, kui minu juurde tuli minu vend ning küsis: „Uudist tead? Suurbritannia otsustas Euroopa Liidust lahkuda!“ Tollal oli see sõnatuks tegev uudis. Eelmisel päeval aset leidnud referendum ei viidanud kuidagi sellele, et midagi taolist võiks juhtuda. Väike kartus muidugi oli, aga loodeti ikka, et referendum vaid kinnitab brittide soovi Euroopaga koos edasi minna. Reaktsioone oli mitmesuguseid. Oli solvumisi, oli vihaseid ja pahaseid sõnavõtte, emotsionaalseid reaktsioone. Oli loomulikult ka neid, kes rõõmustasid. Kuid võib siiski öelda, et valdavaks emotsiooniks oli šokk. Kaasa arvatud Suurbritannias. Ees ootas valus ja ütlemata keeruline lahutusprotsess. Ja see lahutus kestab tänase päevani.
Sellest ajast peale on uudiskünnise ületanud palju erinevat laadi lahutusi ja lahkuminemisi ja sellega kaasnevat valu ja segadust. Suurbritannia peaminister Theresa May pole siiani suutnud saavutada oma parlamendis Euroopa Liidust lahkumise kokkulepet. Tuleb välja, et protsessi käigus on lõhestunud ka Suurbritannia ise.
Kui pöörata pilk Ameerika Ühendriikidesse, siis seal valitseb president, kes soovib ehitada viis miljardit dollarit maksva müüri USA ja Mehhiko piirile. Kõnealuse summa eraldamise pärast on selle artikli kirjutamise ajal ikka veel käimas USA ajaloo suurim valitsusseisak, mille tõttu ei saa palka umbes 800 000 riigitöötajat. Väidetavalt läheb taoline valitsusseisak riigile maksma üle miljardi dollari nädalas.
Lahkumised, lahutused ja lahkumisähvardused on populaarsed ka olulistest lepingutest väljaastumise näol. Viimastel aastatel on näiteks USA lahkunud Pariisi kliimaleppest, UNESCOst, ähvardanud lahkuda Iraani tuumaleppest ja tuumaleppest Venemaaga jne.
Rääkides abielulahutustest, siis jaanuari alguses jahmatas maailma uudis, et maailma rikkaim mees, Amazoni tegevdirektor Jeff Bezos ja tema kirjanikust abikaasa MacKenzie Bezos lahutavad 1993. aastal sõlmitud abielu. Neil on neli last. Juba praegu räägitakse, et tegemist saab olema ilmselt maailma kalleima abielulahutusega. Seda muidugi rahalises mõttes.
Kõik need uudised võivad siiski tunduda meie jaoks kauged ning tekib kiusatus mõelda, et meid see ju ei puuduta. See, mida riigid otsustavad või teevad, kuidas poliitikat tehakse või kuidas rikkad ja edukad oma suhteid korraldavad, meie väärtushinnanguid justkui ei mõjuta. Aga… mõjutab küll. Erinevat laadi lahutused ja abielulahutused pole harvad ka kristlaste seas. Ja lahkhelid mõjutavad üsna otseselt ka meie kogudusi. Kui ühed kristlased teistest oma eriarvamuste ja suhteprobleemide pärast eralduvad, luues uusi gruppe, siis on tegemist lahutusega.
Siit jõuangi tõdemuseni, et minu jaoks on igasugune lahutus tragöödia. Ükskõik, millised on meie õigustused, ikkagi on lahutus valu allikas ning läheb kalliks maksma. Minu jaoks jääb mõistatuseks, miks meie heaoluühiskonnas, kus elukvaliteet on ainult paranenud, otsustavad inimesed, et enam koos hakkama ei saa. Sellepärast nimetangi seda lahutamise epideemiaks, sest see lõhub inimsuhteid, külvab valu ja hävingut igal võimalikul viisil ja tasandil ning teeb seda üha rohkem.
Kuidas suhtub lahutusse Jumal? Vanas Testamendis ütleb Jumal prohvet Malaki kaudu: „Ja ükski ärgu olgu truudusetu oma noorpõlve naise vastu! Sest ma vihkan lahutust, ütleb Issand, Iisraeli Jumal.“
See, et riigid, rahvad, kultuurid, rassid, religioonid, konfessioonid, kogudused ja abielud ning kooselud koos ei püsi, näib tõesti olevat ajamärk, mille üle justkui rõõmustada. Nii ju peabki minema? Taanieli raamatus kirja pandud Nebukadnetsari unenägu suurest kujust (Tn 2. ptk) on selle kinnituseks. Suur kuju sümboliseeris tulevasi kuningriike, kus kuju jalad ja varbad olid „osalt rauast ja osalt savist“ (2:42), mille kohta selgitas Taaniel: „Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga.“ (s 43) Jah, nii tõesti läheb, ongi läinud. Me näeme seda enda ümber igas võimalikus vormis ja viisil. Kuid selle üle pole midagi rõõmustada. See demonstreerib meie kui inimkonna haledat läbikukkumist. Taanieli raamatus selle kuju lõpuks hävitanud kivi sümboliseerib seda, et lõpuks on Jumal sunnitud sekkuma, et lõpetada see inimestevaheline murenemine, see killustatus, see lahutus, mis inimestes ja südametes nii palju kahju tekitab.
Jumal ei rõõmusta selle üle, et me koos ei püsi. Ta kurvastab selle pärast. Lahutus on selle maailma epideemia. See on ka algne põhjus, miks patt üldse maailma tuli. Meie lahutuste ja lahkarvamuste taustal on see Suur Lahutus, mille pärast Kristus suri selle Suure Võitluse kontekstis. Ta suri selleks, et liita, et suhted taastada, mitte selleks, et lahutada, eraldada.
Paulus toob selle kohta geniaalse näite, milline on Jumala ustavus ja kuidas Tema lahutusse suhtub: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:38, 39)
See ongi, kuidas Jumal suhtub lahutusse. See on nii konkreetne ja nii julgustav. Mitte miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest! Siinkohal tasub endalt küsida: mis on see, mis lahutab teisi minu armastusest? Kuidas on minu armastusega? Arvan, et kui me ei suuda kristlastena oma erimeelsustest sõltumata üksteisega koos olla ja üksteist austada, armastada, aktsepteerida, siis pole me neist paremad, kelle kohta me neid prohvetikuulutusi käivat arvame. Mitte üksnes maailm, riigid, rahvad, võimud, kultuurid, abielud ja perekonnad pole lahutatud ja lõhenenud, vaid seda on ka kogudused, kristlikud kogukonnad, meie koguduste sees. See ei saa olla Jumala plaan.
Meie kui kristlased oleme samamoodi mõjutatud sellest lahutamise epideemiast nagu kõik teisedki. Kui me leiame pidevalt õigustusi teiste kristlaste, meie õdede ja vendade kritiseerimiseks, siis me pole ülejäänud maailmast paremad. Mitte see, kellel lõpuks õigus on, on Jumala eesmärgiks, vaid see, kuidas me lõpuks teistega koos elada suudame. Variserid ehitasid ka kunagi müüre: keeldude ja käskude ning enese teistest paremaks pidamise müüre, nagu on inimesed ja inimkond seda kogu aeg teinud. Inimloomuses pole selles suhtes aegade lõikes midagi muutunud. Lihtsam on inimsuhetes müüre ehitada, lahku hoida, kui erimeelsusi lahendada, üksmeelt otsida, andestada, armastada tingimusteta, leppida ka sellega, et keegi on teistmoodi.
Rääkides Jeesusest, siis Tema tuli müüre maha lõhkuma. Ta tuli selleks, et privilegeeritud võiksid ulatada käe neile, kellel privileege pole. Kas on võimalik, et meie kui kristlaste elus võiks täituda see Jeesuse igatsus ja palve?: „Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.“ (Jh 17:20, 21)
