Käesolevas artiklis räägib Helis Rosin adventistide koguduste Eesti liidu töötaja Marge Randlepaga, kes teenib Keila ja Haapsalu adventkogudust, tegutseb hingehoidjana ja laulab adventkoguduse kammerkooris Ootus. Ehkki ülikooliõpingud on andnud Margele hulgaliselt uusi teadmisi ja oskusi, on näiteks hetkes elamise oskust õpetanud talle hoopis tema lapsed.
Aeg läheb lennates. 2010. aasta esimeses pooles ilmus Meie Ajas intervjuu, kui olid Eesti adventkogudustes seatud ametisse esimese naispastorina. Rääkisid siis oma kogudusse jõudmise seikadest, õpingutest, kogudusetööst Keila koguduses ja teistel põnevatel teemadel. Praegu, 2019. aastal vastutad Keila ja Haapsalu koguduse käekäigu eest. Vaadates korraks tagasi toimunule koguduses, millised seigad esimesena meenuvad?
Praegu meenub see, mis on alles olnud: eilne (jaanuari lõpus, toim) elustiilikoolituse „Loomine ja tervis“ eelüritus Keila Selveris. Renditud boksist käis läbi 20 inimest, kes kõik said endaga kaasa täidetud tervisekaardi, individuaalset nõustamist meie koguduse meditsiinitöötajate poolt ja kutse koolitusele. On suurepärane, et vaatamata sellele, et reklaam koolituse toimumise kohta sai digitaalselt üles alles üleeile, on registreerimisnõudeta enda tulemisest teada andnud juba kolm inimest. Rõõmu teeb, kui koguduseliikmed on innustunud ja tahavad oma aega ja talenti pühendada inimesteni jõudmiseks.
Haapsalu koguduses lõppes detsembri alguses elustiilikoolitus ja siis oli hea meel, et kursuselt käis läbi 20 inimest, kes ei ole koguduseliikmed. Veel meenub üleeilne laiendatud nõukogu koosolek, mis oli tagasi- ja ettevaatav. Kohaneme uue koosseisuga ja südames on tunne, et 2019. aasta tuleb ka Haapsalu koguduses toimekas aasta, mille üheks märksõnaks saab olema tervisetöö.
Kui sa üheksakümnendatel adventkogudusse tulid, said esmalt proovida kätt lasteõpetaja rollis. Milliseid ülesandeid oled aastate jooksul veel koguduses täitnud?
Mida väiksema koguduse hooldaja oled, seda rohkem on ka võimalus täita rolle, mida kellegi haigestumise või ärajäämise tõttu peab oma õlul kandma. Olgu selleks siis osasaamisleiva küpsetamine, koristamine, toidu valmistamine, lastetundide läbiviimine, laulmine, teenistuse kava kokkupanemine, mingi muu tööharu koordineerimine, haldamine, juhtimine jne.
Pastoriks olemise ajal jätkasid teoloogiaalaseid õpinguid magistriõppe tasandil ja asusid õppima Andrewsi Ülikooli Ukraina harusse, mis tähendas iga-aastaseid reise Ukrainasse. Millised õppeained sind enim kõnetasid?
Õppeaine kõnetamises mängib tähtsat rolli õppejõud, aine läbimise ülesehitus ja kohustuslik kirjandus. Kuid pean tõdema, et kokkuvõtlikult ei mäleta ühtegi ebahuvitavat või mittekõnetavat ainet. Kristliku koguduse ajaloo eksam valmistas pettumuse oma mahu, nimede ja faktide meeldejätmise nõude poolest. Kuid dr Ranko Stefanović, kelle koostatud on ka selle kvartali õppetükk, jäi meelde oma väga õpilasekeskse ja elava lähenemise poolest. Ta andis ka magistritaseme üliõpilastele Ilmutusraamatu ainet ja mäletan, et tulime täiesti vabatahtlikult lisatundideks kokku, et arutleda läbitud materjali üle ja pommitada õppejõudu küsimustega.
Milliseid tarkuseterad neist kõlama jäid?
Ilmutusraamatu ainest ikka see, et tegemist on Jeesusekeskse raamatuga ja et lõpuaja detailidele keskendumise asemel tuleks märgata pigem Jeesuse tegevust suurel kristliku ajaloo maastikul.
Mis teemal lõputöö kirjutad?
Lõputöös tahan keskenduda Eesti seitsmele adventkoguduse loomuliku arengu tervisenäitajale ja leida nendes ehk ka mingeid ühiseid nimetajaid, millele keskendumine aitaks liidu kogudustel kasvada.
Ukrainas õppides osalesid ilmselt ka kohaliku koguduse jumalateenistustel. Kas mingisuguseid kultuurilisi või muid erinevusi jäi silma? Võib-olla märkasid ka midagi sellist, mida tasuks eeskujuks võtta?
Esimesel aastal jäi eriliselt koguduses silma naiste väga levinud pikajuukselisus ja kleitide-seelikute rohkus, meestel valged särgid ja ülikonnad. Prillikandjaid oli oluliselt vähem. Teenistustel Sõna jagamas ei kuulnud ma kordagi ühtegi naisterahvast, kuid kohalikke naisõppejõude oli oluliselt rohkem kui meesõpetajaid või -õppejõude.
Ukrainlased on väga lähedased slaavikultuurile, st nad on eestlastega võrreldes külalislahkemad, emotsionaalsemad, ennastohverdavamad. Samuti meeldis mulle kogukondade misjonimeelsus ja vaimuliku kirjanduse lugemislembus. Koguduste muusikatöö on väga kõrgel tasemel. Esimesel aastal toimus ülikoolilinnaku spordisaalis koori- ja ansamblijuhtide kogunemine, osalejaid oli 500. Linnaku servas on kohe kohalik Hope TV kanali stuudio, mille programme suudab kogudus kenasti toota ja luua. Ukraina on suur maa ja sealne kogudus ka suur: üle 46 tuhande koguduseliikme, üle 800 koguduse, ülal peetakse 18 kooli.
Teie peres kasvab kaks kooliealist last. Kuidas olete neid kogudusetöösse kaasanud?
Mõlemad lapsed kasutavad oma muusikaandi, Epp (13) mängib klaveril ja Eenok (11) tšellol. Kuid nad on ülistanud Jumalat ka flöödil, kandlel ja kitarril, samuti on mõlemad lapsed regulaarsed annetuste kogujad jumalateenistusel.
Eppu on Jumal õnnistanud ka juhtimis- ja korraldamisanniga, detailsuse ja hea mäluga. Nii sai aastavahetusel Epp ennast proovile panna näiteks kristlike noorte koosviibimise korraldamises, eelmisesse aastasse jääb veel matk Soome ja perelaagri maastikumängu organiseerimine, samuti on ta aktiivne rajaleidja. Eenokil on kõrge empaatiavõime, tundlikud meeled, abistamiseand ja hea tehnoloogline taiplikkus. Ta on, eriti Keila koguduses, ustav noormees helipuldi taga, projektori üles- ja mahavõtja.
Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda rohkem on nad olnud valmis ka vastutust ja ülesandeid enda kanda võtma. Jumal olgu kiidetud!
Uue Testamendi Pauluse kirjades on näiteks palju juttu ühtsusest ja armastusest. Kas oled täheldanud ka enda jutlustes mingit läbivat joont – teemat või piibliraamatut –, mis sind kõnetab ja millest märkad end sagedasti rääkimas?
Viimased kaks aastat olen erlisemalt keskendunud suhete, kasvamise, aktsepteerimise ja armastuse teemadele. Mind ennast kõnetab ka tingimusteta armastuse märkamine läbi isiklike kogemuste Jumalaga, kuid loomulikult ka kõik leiud, mis Piiblit lugedes minus ohoo- või ahaa-elamuse tekitavad. Seda on vahest kiusatus kohe liiga ruttu edasi jagada, ilma et oleksin teemat põhjalikumalt kaalunud piibliloo ja -tekstide kontekstis või siis mõelnud sellele, mida kogudus vaimutoiduks vajab.
Oled kolm aastat juhtinud adventkoguduses peretööd ning sul on ka peretöö juhi sertifikaat. Seega on sul ülevaade paljudest perega seotud teemadest, sh konfliktide lahendamine, usk, kommunikatsioon jne. Olete abikaasa Allaniga viinud läbi ka pereteemalisi seminare ja veate Pereraadios paarisuhte teemalist saatesarja „Üheskoos“. Mis on see, mis kaasaja peresid enim ohustab?
Vait jäämine… lõpetatakse isiklike ja sügavate teemade omavaheline jagamine. Kas siis sellepärast, et ollakse haiget saanud ja selle valuga ei osata muud peale hakata kui kapselduda, või siis sellepärast, et lootus oma paarisuhte kvaliteedi muutuse võimalikkusesse saab otsa ja nii otsitakse lahendust uuemast suhtest.
Tallinnas tegutsevas Terve Elu Keskuses pakud hingehoiu- ehk pastoraalnõustamise teenust. Kuivõrd teadlik on eestlane sellisest nõustamistüübist ja valmis seda kasutama?
Tänu Jumalale, aina enam ollakse teadlikumad. Terve Elu Keskusesse on hingehoidmisele jõudnute seas siiski rohkem neid, kellel on eelnev side kogudusega, olgu selleks siis Pereraadiost saatesarja „Üheskoos“ kuulamine, koguduse õe-venna soovitus või otsene koguduslik kuuluvus. Eelviimane klient sai soovituse tulla hingehoidu aga oma perearstilt ja omas kristlastega pigem negatiivseid kogemusi, vaatamata sellele jäi ta meie vestlusega väga rahule ja sai abi oma hingele.
2010. aasta intervjuus rääkisid oma hobidest – laulmisest ja võrkpallimängust –, mille abil on võimalik täita koguduses suuremat eesmärki. Kas viimastel aastatel on tekkinud ka uusi valdkondi ja teemasid, millega tegelemine paneb silma särama?
Võrkpall on jätkuvalt võrratu! Perioodiline keskkonnavahetus soojemasse kliimasse mõjub ka hästi. Tundub, et kõige särasilmsem olen aga siis, kui olen Jumala plaani kohaselt hoolt kandnud oma tervise eest – piisavalt liikunud ja maganud, tervislikult toitunud, toime tulnud oma pingetega seoses igapäevaelu vastutustega koguduse ja pere ees. Kõik palved on teretulnud… Usk Jumala abisse läbi eestpalvete saadab mind ikka.
Milliste tegevustega laed kõige meelsamini oma akusid?
Söömisega… (naerab), kui sa küsid sõnaga „meelsamini“. Kuid kui söögist ei piisa, siis õppetüki õppimine ja selle läbivõtmine väikegrupis laeb mind pea alati hästi. Palju oleneb muidugi ka grupi dünaamikast, selle liikmete omavahelisest läbisaamisest ja vastastikusest lugupidamisest.
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu tähtpäevade kalendris on veebruari teise ja kolmanda hingamispäeva juurde tehtud märge: kristliku kodu ja abielu nädal. Kas ja kuidas võiks kristliku kodu ja abielu tähtsust koguduses või ka laiemalt ühiskonnas selgemalt esile tõsta?
Mulle meeldib meie divisjoni selleaastane initsiatiiv teha peretöö tähistamiseks 2019. aastal 100 teadlikku heategu. Rohkem on alati lubatud. Videoklipis, mida lasin hingamispäeval ka Keila koguduses ja mis on vaadatav ka advent.ee leheküljel, oli soovitus hea tegemiseks ka perekonnaringis, kodus. Ellen White on kirjutanud, et inimeste südamed saavad võidetud isetu huvi ja lahkete tegude kaudu.
Kui me tõesti keskenduksime rohkem hea tegemisele, jääks vähem aega tülitsemisele ja ühiskond tunneks meist ka selgemini ära, et oleme Kristuse jüngrid.
