Sõbraga koos Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikat õppides oli meil tavaks öelda, et programmeerija elab 40-aastaseks. Käesoleva sajandi algusaastate arvutinohiku kuvand andis selliseks naljamõtteks alust küll – kaua siis ikka peaks vastu pidama inimene, kes pidevalt arvuti taga küürutab, öösiti üleval istub, ainult kohvist toitub ja kineskoop-teleka kiirituse abil oma ajusid küpsetab. Lisaks kuulus juttude kohaselt ühe stereotüüpse itimehe või -naise juurde veel teatav antisotsiaalsus – kuidas siis teisiti nimetada seda, kui inimene teistega suhtlemise ja ühise ajaveetmise asemel enamuse vabast ajast hoopis virtuaalmaailmas veedab. Oli sellega päriselt kuidas oli, arvuti ja interneti võidukäik häiris inimeste muidu stabiilset elu aina enam ja enam, see on selge.
Täna, 15 aastat hiljem on nii tehnoloogia kui selle kasutus levinud massiliselt – arvutid ja nutiseadmed on pea kõigi inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks. Juba ammu pole äärmuslik arvuti- ja internetikasutus ainult tarkvaraarendajate ja süsteemiadministraatorite pärusmaa. Tolle aja kuvandi järgi võiks tänapäeval arvuti- või siis, ütleme, nutinohikuks nimetada väga suurt osa kaasaegse ühiskonna nooremapoolsest elanikkonnast. Aga kuidas on ülalmainitud terviseriskidega? Selle 40 aasta osas tegime me küll sõbraga nalja, aga probleem oli ju tegelikkuses aktuaalne. Kas nüüdseks on tehnoloogia nii palju arenenud, et mainitud terviseriskid on läinud ajaloo prügikasti? Loomulikult mitte! Vastupidi, uue tehnoloogiaga kaasnevad uued riskid.
Väga paljud meist teevad oma igapäevast tööd suures osas arvuti taga ja on ka ise kogenud, millised terviseriskid sellega kaasnevad. Kaela-, randme- ja seljavalud pikaajalisest sundasendis viibimisest ning silmade kuivus ja väsimus ekraanile keskendumisest on ilmselt probleemid, mida enamik on kogenud. Tänapäeval aga meie tehnoloogiakasutus arvutiga ei piirdu. Nutitelefoni või -tahvli kasutamise juures on täpselt samad ohud. Kätele lisandub veel nutiseadme ülevalhoidmise koormus, silmadele liikuva ekraani jälgimise kohustus. Oleme jõudmas ajastusse, mil lapsed vajutavad nuppe pöidlaga, sest nutitelefoni tõttu on see sõrm nimetissõrmest osavamaks arenenud. Keelekasutusse on tulnud termin nutikael.
Füsioloogilistele terviseriskidele lisanduvad aga ka psühholoogilised ohud. Sarnaselt 15 aasta taguse aja itimeestega mõjutab tehnoloogia tänapäeval meie kõigi sotsiaalset käitumist. Kui paljud meist on olnud sõpradega koos väljas ning avastanud järsku, et tegelikult istuvad kõik oma nutitelefonis? Facebooki, Instagrami ja Twitteri jälgimisest on saamas justkui obsessiiv-kompulsiivne häire – kohe, kui tekib vaba moment, võtan välja telefoni ja hakkan sirvima. See kiusatus võib tekkida aega ja kohta valimata: hommikusöögilauas, lõunapausi ajal, ühistranspordis, kirikus, sõpradega väljas olles, õhtul voodis. Ka kodus on väga lihtne arvutisse kaduda. Aga tulemus on see, et vaba aeg kaob lihtsalt käest ning tegemata jäänud tööde tõttu kasvab stress aina suuremaks. Sellest, et suhted jäävad pealiskaudsemaks, pole vaja rääkidagi.
Arvutiga töötamise ergonoomika parandamiseks on õnneks võimalik iseendal üsna palju ära teha. Mõned soovitused:
- Tee arvutiga tööd vaheldumisi muu tööga või tee regulaarseid puhkepause.
- Arvutiekraani ülemine serv peaks olema silmadega samal kõrgusel. Ka madalal asuv sülearvutiekraan võib tekitada kaelavaevusi, kuid kindlasti ei tohiks olla ekraan silmadest kõrgemal.
- Arvutiekraani taga ei tohiks olla akent. Ekraanitagune valgus pimestab ja koormab silma liigselt.
- Mugavas selga toetavas asendis istudes peaks küünarnukk olema klaviatuuriga samal kõrgusel.
Nutitelefoni kasutamise ergonoomikat eriti parandada ei saa, sest ilmselt pole kuigi realistlik üritada hoida telefoni silmade kõrgusel või jälgida, et taust ei oleks hele. Eelkõige saab seega riskide vähendamiseks jälgida telefoni kasutamise ajalist kestvust. Enamiku nutitelefonide menüüst leiab koha, kus saab näha, kui kaua on päeva jooksul telefoniekraani vaadatud. Kui õhtuks selgub, et see number on näiteks viis tundi ja sedasi iga päev, siis tasuks midagi ette võtta küll. Nende ekraani küljes veedetud tundide tõttu on kasutamata jäetud ilmselt nii mõnigi võimalus vestluseks, kodutööks või hoopis lihtsa eluhetke nautimiseks. Sotsiaalse mõju leevendamiseks võib kasutusele võtta lubadusi, reegleid või lausa piiranguid. Näiteks võib laste telefonidele seada ekraaniaja piiranguid, hingamispäeval jätta telefon öökapile või teha sõpradega väljas süües reegel, et kes esimesena telefoni välja võtab, maksab arve.
Loomulikult on kõikidest nendest riskidest hoolimata arvutid ja nutiseadmed inimestele üldiselt suureks abiks ja õnnistuseks, muidu me neid ju ei kasutaks. Seetõttu on igati mõistlik tehnoloogia võimalusi ka koguduse töös maksimaalselt ära kasutada. Kunagi oli ka näiteks helikassett vägev ja kaasaegne leiutis, mis võimaldas tavalisel inimesel väikese makiga jutluste salvestisi kuulata. Omal ajal võimaldasid diapositiivid imelisi pilte ja graafikuid suurelt kõigi silme ette kuvada. Kõik need ja paljud teised leiutised on misjonitöö edenemisesse suure panuse andnud. Me ei saa lasta arengul liiga kaugele ette ära minna, muidu pööravad inimesed oma näod meie juurest ära sinna, kus neil on huvitavam, kaasaegsem, parem.
Kui inimesed on internetis, lihtsustatult öeldes, tuleb ka meil kogudusena internetti minna. See tähendab elektroonilisi raamatuid, artikleid, videoid, otseülekandeid. See tähendab elektrooniliste vahendite abil suhtlemist ja reaalajas info vahetamist. See tähendab nutitelefoniga annetamist, õppetüki õppimist, Piibli lugemist. Võimalusi, mida tehnoloogia interneti kaudu pakub, on lõputult. Suuremaid projekte saab enamasti ette võtta kogudusena, näiteks uute e-süsteemide rajamine või telesaadete tootmine. Väga palju on võimalik ära teha siiski ka igal inimesel iseseisvalt. Internetipäeviku ehk blogi pidamine endale huvipakkuval teemal, inspireerivate Facebooki-postituste kirjutamine või sõprade ja võõrastega interneti teel olulistel teemadel suhtlemine – nendeks ettevõtmisteks pole vaja isegi kodust lahkuda.
Eelpool mainitud terviseriskide teadvustamist võime selles töös samuti oskuslikult ära kasutada. Esiteks on meil kui kogudusel võimalus ja ka vastutus oma liikmete ja sõprade füüsilise ja vaimse tervise nimel teatud mõttes teavitustööd teha – hoolitseda selle eest, et meie oma inimesed oskaksid tehnoloogiaga ümber käia oma tervist ohustamata. Eriti puudutab see vanuritele ja lastele tähelepanu pööramist. Teiseks on see kõik osa kaasaegsest tervisemisjonist, mis puudutab tänapäeva ühiskonna inimesi võib-olla enamgi veel kui nii mõnigi teine tuntud terviserisk.
Oma ülikooliaastatel sain aru, et ei taha elada tolle aja kuvandi järgset arvutinohiku elu. 40-aastane ma veel küll ei ole, aga olen Jumala abiga pingutanud selle nimel, et minu eriala kõrvalmõjud tervisele oleksid minimaalsed. Lisaks mõistsin seal koolis ka seda, et tehnoloogiat targasti kasutades on võimalik teha suuri asju. Nüüd, uue aasta algul, soovin, et ka sina võiksid koos minuga veelkord üle vaadata oma arvutitöö ergonoomika ning nutiseadmete kasutamise harjumused. Võib-olla saame oma tervise ja suhete nimel üht-teist kohendada ning seda aega ja vahvaid tehnilisi vahendeid hoopis Jumala riigi töö heaks ära kasutada.
