Kolm aastat tagasi jaanuaris asusid tööle adventistide koguduste Eesti liidus. Kuivõrd on sinu ettekujutus ja arusaam peasekretäri tööst aja jooksul muutunud?
Kolm aastat tagasi alustasin tööd liidus peasektetäri abina. Peasekretäri ja laekuri ülesandeid täitis siis Jaanus-Janari Kogerman. 2016. aasta juunis, kui toimus Eesti liidu peakoosolek, valiti mind peasekretäriks.
Minu liitu tööle asumise lugu, ma arvan, ei olnud klassikaline. Ühel päeval olin oma südames tundnud Jumala kutset ja puudutust ning palves Jumalale öelnud, et ma tahan teha rohkem Tema tööd. See oli lihtsalt üks palve, mida ma oma südames tegin, mul ei olnud ettekujutust või plaane, mida ma edasi tahaksin teha või peaksin tegema. Koguduse töös lõin kaasa nii, kuidas oskasin ja suutsin. Ma arvan, et nädal või paar hiljem sain ootamatu telefonikõne Ivolt. Ootamatu oli see sellepärast, et me ei olnud aastaid helistanud või mingil muul moel mingeid asju ajanud. Ivo küsimus minule oli, kas ma oleksin põhimõtteliselt nõus liitu tööle tulema. Oma esimeses telefonikõnes ta ei avaldanud, millist tööd mulle pakutakse. Mulle meenus mu palve ja mu süda lõi kiiremini, sest tundsin, et see oli Jumala vastus minu palvele. Rääkisin sellest ka Ivole. Mõistsin, et kui see on Jumala vastus ja kutse, siis mul ei sobi kaubelda, et seda tööd ma ei tee, vaid tahan midagi muud. Mõistsin ka, et kui olen juba nii palunud, siis tuleb vastu võtta see, mida pakutakse. Tuleb õppida ja usaldada Jumala juhtimist.
Liitu tööle asudes ei olnud mul peasekretäri tööst täpsemat ettekujutust. Kuid abina töötades ootasingi juhtnööre ja suuniseid, sain aimu, mis, kuidas ja miks liidus toimib. Pool aastat hiljem, kui mind peasekretäriks valiti, oli mul juba mingi ettekujutus sellest tööst ja rollist. Tegelikkuses on õppimine kestnud kogu selle aja jooksul, sest väga paljud tööd ja teemad tulevadki ette vaid kord aastas, mõnede asjadega tuleb tegeleda kord kvartalis või kord kuus.
Ma ei saa öelda, et minu ettekujutus peasekretäri tööst on muutunud, see on tekkinud ja omandanud värve ja varjundeid, sest enne oli seal tühi koht.
Ääretult tänulik olen Ivole ja Jaanus-Janarile, kes on mind abistanud ja õpetanud ja aidanud mul igati liidu töösse sisse elada.
Kirjelda, mis teemade ja ülesannetega peasekretär igapäevaselt tegeleb.
Peasekretäril on omad ülesanded ja teemad, kuid see tähendab ka liidu juhtkonnas olemist, mis omakorda tähendab palju ühiseid nõupidamisi, arutelusid, mõnikord lihtsalt teavitamist ja kursis olemist. See tähendab kuulamist, tähelepanelikkust, mõtlemist, mõistmist, nõu andmist, toetamist ning loomulikult palju palveid ja Jumala juhatuse otsimist.
Peasekretäri ülesannete tehniline pool on n-ö paberimajandus, mis suurelt jaolt toimib küll arvutis, kuid kuna oleme rahvusvaheline organisatsioon, siis peavad mõned dokumendid olema ka paberil audiitorile kättesaadavad.
Dokumendid peavad korras olema, nii need, mis puudutavad pastoreid (töölepingud, teenistuslehed) kui ka kogudustega seonduv. Kogudustesse puutuva esmase töö teevad kohalike koguduste sekretärid ja minu eesõigus ja kohustus on neid vajadusel abistada ning iga kord peale ametnike valimisi kohalikus koguduses kinnitada juhatused ettevõtjaportaalis. Minu tööalas on ka koguduse liikmeid puudutav info ja aruandlus. Ootan aruandeid kogudustest ja edastan vajaliku info uniooni.
Minu töökohustuste hulka kuulub ka liidu nõukogu töö korraldamine, samuti aastakoosolekute ja peakoosolekute korraldamine, samas üksinda ei ole võimalik seda teha, see on meeskonnatöö.
Liidu sekretäri töö on teenimise töö, näha ja märgata inimesi. Eelkõige tähele panna liidu töötajaid, nendega suhelda, neid toetada. Tegelikult peaks iga inimese esmane töö ja hool olema hoolida teistest inimestest, seda enam neil, kes on pühendunud koguduse tööle.
Mida pead seni kõige suuremaks edusammuks või saavutuseks peasekretäri töös?
Nii liidu kui koguduse töös ei ole võimalikud kiired muutused või ärategemised. Töö inimestega on protsess.
Edusammudena võiks esile tuua kogudustest küsitavate aruannete vähendamise ja siseveebis protokollimise juurutamine kohalike koguduste sekretäridele. Mõlemad asjad on saanud võimalikuks tänu IT-meeste tegemistele, mis on alguse saanud juba ammu enne, kui mina liitu tööle tulin.
Peasekretärina tuleb ilmselt suhelda ka teiste liitude, uniooni ja divisjoniga. Kui palju tuleb ette suhtlemist välisriikide esindajatega ning mis teemadel dialoogi peetakse?
Sekretärina on esmane suhtlemine väljapoole erinevate aruannete teemadel. Samuti on kindel kord külaliste kutsumiseks, kui soovitakse kedagi väljastpoolt Eestit jutlustama, koolitust läbi viima või mingil muul põhjusel kutsuda. Selleks tuleb kindlad vormid täita ja edastada.
Liidus laiemalt on teemasid rohkem, mis nõuavad suhtlemist teiste liitude, uniooni või divisjoniga.
Novembris oli mul võimalus osaleda Montenegros toimunud Trans-Euroopa divisjoni korraldatud sekretäride nõustamisel. Kohal olid unioonide sekretärid ja osade liitude sekretärid. Suhtlesime ja õppisime üksteist tundma, jagasime kogemusi. Koolitust saime sekretäritöö tehnilistes ja praktilistes küsimustes ning taas jõudsime välja teemani, kuidas hoolida töötajatest, eriti kuidas aidata uuel töötajal sisse elada.
Lisaks peasekretäri kohustuste täitmisele vastutad piiblitöölisena ka Viljandi adventkoguduse käekäigu eest. Kuidas end nende kahe ülesande vahel jagad?
Meil on kokku lepitud, millistel nädalapäevadel olen Tallinnas, nendel päevadel pühendun rohkem peasekretäritööle, muudel päevadel enam Viljandi koguduse tööle. On ju nii, et enamasti on meil igaühel enam kui üks või kaks rolli või ülesannet. Nende ülesannete ja rollide vahel end jagades ei ole võimalik seda matemaatiliselt teha, me kõik vajame selleks tarkust ja mõistlikku meelt Jumalalt.
Olles osaline kogudusetöö edendamises, milliseid arenguid soovid kogudustöös näha?
Et inimesed mõistaksid, mis on oluline ja jätaksid kõrvale tühja-
tähjaga tegelemise.
Tänavu saab kuus aastat ajast, mil lõpetasid ettevõtluskõrgkoolis Mainor rõivadisaini eriala. Praegu on sul käsil teoloogiaõpingud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Mis paelub sind õpingute juures kõige enam?
Õppimine on vahend või tööriist, mille kaudu on võimalik oma tööd või ka Jumala tööd paremini teha. Aga paelunud on mind inimestega suhtlemine, loomulikult ka teadmiste omandamine ja uued väljakutsed.
Tõepoolest, vaid kaks aastat oli Mainori lõpetamise ja KUSis õpingute alustamise vahel. Mõned on minult küsinud, kas Mainoris käimine ja selle eriala omandamine olid ilmaaegu. Mõlemasse kooli sisseastumine oli kogemus koos Jumalaga ja Tema eriline juhtimine. Mainoris õppisin ma lisaks rõivadisainile ka ettevõtlust ja ärijuhtimist ning veel palju-palju väga olulist, sealhulgas õppimise distsipliini. Olen kõiges selles näinud Jumala ettevaatavat pilku ja samm-sammulist juhtimist. Ilma esimeseta poleks ma julgenud teise astuda ja ilma esimese kõrgkooli kogemuseta ei suudaks toime tulla teises, kui on ajavarud väga piiratud.
Eeloleval suvel loodan lõpetada, on jäänud veel paar ainet lõpetada ja pühenduda lõputöö kirjutamisele.
Kui kool läbi saab, millised on edasised plaanid?
Mul ei ole aega plaane teha, aga ma tean, kui Jumalal on minu jaoks plaan, siis see avaneb minu ees. Nii on see siiani minu elus toiminud ja olen ikka ja jälle pidanud tunnistama, et selliseid plaane, nagu Jumal on mulle ette seadnud, ei ole ma ise osanud ega ka julgenud mõelda ega unistadagi. Lihtsalt nii hea on olla Jumala laps.
Lisaks töötegemisele ja õppimisele on oluline ka oskus puhata. Milliste tegevustega laed kõige meelsamini oma akusid?
Puhkamise teema on keeruline teema, ikka on kiusatus mõelda, et veel need ja need asjad on vaja ära teha. Aga need pakilised asjad, mis vajavad kohe tegemist, ei taha kuidagi otsa lõppeda.
Toredad tööd vahelduseks arvuti taga istumisele on muru niitmine ja lume rookimine. Looduses jalutamine on ka värskendav. Siis on sellised tegemised, mis praegu on jäänud siiski unistuseks. Mul on olnud võimalus proovida maalimist, seda tahan kindlasti veel proovida.
Uue aasta saabudes on tavaks üksteisele „head uut aastat“ soovida. Milline võiks üks hea aasta välja näha?
Et oleks aega Jumalaga suhtlemiseks. Et oleks tööd, mis toob rõõmu. Et oleks tarkust puhata, mis toob sisemise värskuse. Et oleks inimestega suhtlemist ja osadust, mis paneb hindama iga inimest. Ja parajal määral ka valukohti, et läbi nende eriliselt selgelt näha ja kogeda Jumala armu ja juhtimist.
