See ajakiri jõuab sinu lauale just sõbrapäeva eel, mil kogu kaubandus on orienteeritud punastele südametele, mis igalt tassilt-taldrikult, kommikarbilt ja kõigelt muult vastu vaatavad. Meie kristlasena võiksime neile südametele anda pühama tähenduse ja näha igas punases südames meie poole sirutuvat Jumalat, kes pakub meile kõige tõelisemat sõprust. Keegi kirjutas kunagi ühe sügavalt vaimuliku mõtiskluse tõelise pärli otsimisest, kus muuhulgas koputati ka sõpruse uksele ja ukse avanedes ulatati koputajalwe vaid reetlikkuse klaasikilde ning pettumus järgnes pettumusele, kuni väsinud otsija jõudis lõpuks komistades raudhalli taeva taustal kõrguva risti alla, kus ta leidis oma pärli veripunases raamis ristipuul rippuvana – Jumala murtud südamega ristipuul rippuvana. See armastusest põlev Jumala süda igatseb tänagi meie sõprust.
Kui Jeesus siin maa peal käis, nimetati Teda tölnerite ja patuste sõbraks – seega meilgi on patustena lootus Tema sõprusele. See lootus kehtib ka reeturitele – ja enamus meist on end vahel Tema reeturitena tundnud. Jeesus nimetas Juudast peale reetmist sõbraks (vt Mt 26:50). Kui Paulus kirjutab Galaatlastele 1:16: „Aga kui oli sellele meelepärane, kes mind mu ema ihust valis ja oma armu läbi kutsus, ilmutada minus oma poega, et ma kuulutaksin Teda ...“, siis meiegi oleme Jumala armu läbi kutsutud just sama eesmärgi täitmiseks – et Jumal saaks ilmutada meis oma Poega.
Järgnevad kolm internetist leitud lugu räägivad kõik sellest, kuidas Jeesus ennast inimeste kaudu ilmutab ning kuidas meil kõigil on võimalik olla kellegi jaoks Jumala poolt saadetud abistajaks või/ja ka abivajajaks. Ma ei tea, kas need lood põhinevad tõsielul; esimene vast kindlasti. Viimase loo puhul kahtlesin pikalt, kas seda siia kirjutada, sest postkastist Jumala kirja leidmine pole eriti tavapärane. Aga siis mõtlesin, et meil kõigil on kodus ja kotis Jumala poolt saadetud samasisuline KIRI, kus Ta lubab ju tulla oma Isaga koos oma Vaimu läbi meie igaühe koju ja sinna jäädagi (vt Jh 14:23).
Mõned aastad tagasi kogunes grupp müügimehi Chicagos toimuvale piirkonna müügiüritusele. Nad kõik olid kinnitanud oma naistele, et on reedel juba aegsasti enne õhtusööki kodus tagasi.
Kotid ja piletid käes, tormasid nad kiiruga läbi lennujaama ning üks neist lükkas täiesti kogemata ümber teele ette jäänud õunaleti. Õunad veeresid igas suunas laiali. Kuna nad olid lennukile hilinemas, tormasid nad peatumata ja tagasi vaatamata edasi ja jõudsidki lennukile.
Kõik peale ühe mehe! See mees peatus korraks, hingas sügavalt sisse, hindas olukorda – ning tundis tõsiselt kaasa tütarlapsele, kelle õunalett oli ümber paisatud. Ta ütles oma kaaslastele, et nad läheksid ilma temata, lehvitas neile ning palus neil kohale jõudes tema naisele helistada ja selgitada, miks ta tuleb hilisema lennuga. Siis läks ta tagasi lennujaama, mille põrand oli ikka veel õunu täis.
Ta oli rõõmus, et tagasi läks, sest nüüd avastas ta, et 16-aastane tütarlaps, kes õunu müüs ja kelle õunalett oli uppi lennanud, oli täiesti pime! Ta nuttis vaikselt ja pettumuse pisarad veeresid tema põski mööda alla, kui ta püüdis abitult oma laiali kukkunud kaupa kokku korjata, samal ajal kui hulk rahvast tungles tema ümber, kuid keegi neist ei peatunud ega hoolinud tema kimbatusest.
Ta polnud siiski üksi, sest lennukist maha jäänud müügimees oli temaga koos põlvili maas ning korjas õunu, pani neid lauale tagasi ning püüdis tema letti korda seada. Õunu korjates märkas ta, et paljud neist olid lömmis ja muljutud. Need korjas mees eraldi kotti.
Kui ta lõpetas, võttis ta välja oma rahakoti ja ütles tüdrukule: „Palun, siin on 40 dollarit meie poolt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kas sinuga on kõik korras?“ Tüdruk noogutas läbi pisarate. „Ma loodan, et me sinu päeva päris ära ei rikkunud,“ ütles mees.
Kui mees hakkas sealt minema astuma, hüüdis hämmeldunud pime tüdruk: „Härra …“ Mees peatus, pöördus ja vaatas tüdruku pimedatesse silmadesse. Siis jätkas tüdruk: „Kas te olete Jeesus?“
Mees peatus ja oli kuuldud sõnadest täiesti rabatud. Siis astus ta aeglaselt edasi, et hilisema lennuki peale saada ning tema hinge põletas küsimus: „Kas te olete Jeesus?“.
Üks väike poiss tahtis Jumalaga kohtuda. Kuna ta teadis, et Jumala elukohani on pikk tee, võttis ta kaasa koti Twinkie-kookide ja kaljapurkidega ning asus teele.
Kui ta oli jõudnud kodunt kolme kvartali kaugusele, kohtas ta üht vana meest. See lihtsalt istus pargis ja vaatas tuvisid. Poiss istus tema kõrvale ja tegi oma koti lahti. Ta oli just kaljapurki avamas, kui märkas, et vana mees tundus olevat näljane, ning poiss pakkus talle oma Twinkie-kooki. Mees võttis koogi tänulikult vastu ja naeratas poisile. Mehe naeratus oli nii meeldiv, et poiss tahtis seda uuesti näha – ja ta pakkus talle kalja.
Mees naeratas talle jälle. Ja poisil oli selle üle hea meel. Nad istusid seal kogu pealelõuna süües ja naeratades ega vahetanud omavahel ühtki sõna. Kui pimedaks läks, sai poiss aru, kui väga väsinud ta on, tõusis pingilt, et koju minna, kuid astunud vaid mõned sammud, pöördus ta tagasi, jooksis vana mehe juurde ja kallistas teda tugevasti. Mees kinkis talle vastuseks oma suurima naeratuse.
Kui poiss natuke aega hiljem oma koduukse avas, oli ema tema rõõmsat nägu nähes üllatunud ja küsis: „Mida sa täna tegid? Mis sind nii õnnelikuks tegi?“ Poiss vastas: „Ma einestasin koos Jumalaga!“ Ja enne kui ema jõudis reageerida, lisas ta juurde: „Ja tead, ma pole kunagi ilusamat naeratust näinud!“
Samal ajal läks ka vana mees oma koju, temagi säras rõõmust. Tema poeg oli sügavalt hämmastunud isa näost peegelduvast rahust ning küsis: „Isa, mida sa täna tegid? Mis sind nii õnnelikuks tegi?“
Mees vastas: „Ma sõin pargis Jumalaga Twinkie’sid.“ Ja enne kui poeg jõudis midagi öelda, lisas ta: „Kas tead, ta oli palju noorem, kui ma eeldasin.“
Ruth läks oma postkasti juurde ja leidis sealt vaid ühe kirja. Enne kirja avamist pani ta tähele, et ümbrikul polnud ei marki ega templit, seal oli üksnes tema nimi ja aadress. Kirjas seisis:
Kallis Ruth,
laupäeva õhtul tulen ma siiakanti, külastaksin ühtlasi Sind ka.
Igavese armastusega
Jeesus
Värisevate kätega pani ta kirja lauale. „Miks peaks Issand tahtma mind külastada? Ma olen täiesti tavaline inimene ja mul pole midagi pakkuda.“ Edasi meenus talle, et tema köögikapid on tühjad. „Heldeke, mul pole ju Talle midagi pakkuda! Pean ruttu poes käima ja midagi ostma.“ Ta võttis oma rahakoti ja kallas selle sisu välja. Viis dollarit ja 40 senti. „Hea küll, selle eest saan ma vähemalt pisut leiba ja leivakatet.“
Ta tõmbas mantli selga ja läks välja.
Peale pätsi leiva, kalkunilõigete ja piimapaki ostmist jäi talle veel tervelt 12 senti, millega tuli esmaspäevani hakkama saada. Igatahes tundis ta end, tagasihoidlik toidukott näpus, koduteel hästi.
„Hea preili, kas te saaksite meid aidata?“
Ruth oli niivõrd oma õhtueineplaanidega hõivatud, et polnud märganudki kahte üksteise vastu liibunud kuju tema koduteel. Mees ja naine olid mõlemad peaaegu räbalates.
„Vaadake, preili, mul ei ole tööd ja meie, mina ja mu naine, oleme siin tänaval elanud, nüüd hakkavad ilmad jahedamaks minema ja me oleme söömata ka. Kui te saaksite meid kuidagi aidata, meil oleks väga hea meel.
Ruth vaatas neid kahte. Nad olid räpased, haisesid ja õigupoolest oli ta kindel, et nad leiaksid kindlasti mingi töö, kui nad seda tõesti tahaksid. „Härra, ma tahaksin teid aidata, kuid ma olen ise ka vaene. See on kõik, mis mul on – pisut lihalõikeid ja leiba – ja ma ootan täna õhtuks külla tähtsat külalist ning mõtlesin seda toitu Talle pakkuda.“
„Hea küll, preili. Ma mõistan. Aga aitäh ikkagi.“
Mees pani oma käe naise ümber, nad pöördusid tagasi alleele. Kui Ruth neid lahkumas nägi, tundis ta südames tuttavat tundeliigutuse torget.
„Härra, oodake!“ Paar peatus ja pöördus tema poole ning ta jooksis neile piki alleed järele. „Võtke see toit. Ma mõtlen välja midagi muud, millega oma külalist kostitada.“
Ta ulatas mehele toidukoti.
„Aitäh, preili! Suur tänu!“
„Jah, suur tänu!“ Need sõnad ütles naine ja alles nüüd märkas Ruth, et ta värises. „Teate, mul on kodus teine mantel ka. Võtke see endale.“ Ruth nööpis mantli lahti ja asetas naise õlgadele. Naeratades pöördus ta minekule, ilma mantlita ja külalisele mõeldud toiduta.
Koduuksele jõudes oli Ruthil juba külm ning ta oli mures ka. Issand oli talle külla tulemas ja tal polnud Talle midagi pakkuda. Ta otsis käekotist uksevõtit ning märkas postkastis veel üht kirja. „See on kummaline, postiljon ei käi tavaliselt mitu korda päevas.“ Ta võttis ümbriku, avas selle ja luges:
Kallis Ruth,
tore oli Sind jälle näha.
Aitäh toreda eine eest.
Ja aitäh ilusa mantli eest.
Igavesti armastades
Jeesus
Õhk oli ikka veel jahe, kuid isegi ilma mantlita jahedas õhtus seistes ei märganud Ruth seda enam.
Isetu teenimine teeb meid õnnelikuks, see on kõigi nende lugude sõnum. Küllap seepärast oligi Jeesuse kohalolek Tema maise elu jooksul Teda ümbritsevate inimeste jaoks nii õndsakstegev. „Kui üks minu käsi on Jumala käes ja teisest hoiad sina, siis võime üheskoos õppida, kuidas elada sõpradena“ – need ühe meile tuttava laulu sõnad, millele tasub mõelda, ja sirutada mõlemad käed välja. Sest inimese jaoks, kes Jumalat ei tunne, sõltub Jumala olemasolu tihti mõne Jumala inimese olemasolust või puudumisest tema kõrval.
Kord tuli meile Tallinna koguduses koosolekule üks naine, istus teistest eraldi akna alla ja nägi õnnetu välja. Minu osaks oli tol reede õhtul jutlust öelda ning sealt eest ja pisut kõrgemalt paistis see naine eriti õnnetu. Koosoleku lõppedes palusin oma tol ajal vast 8-aastasel pojal sellele naisele lilled viia, läksin ise pisut hiljem ka tema juurde ja ta ütles: „Ma istusin siin ja mõtlesin, et kui keegi minuga peale koosolekut rääkima ei tule, siis pole Jumalat olemas!“
Aga Jumal on olemas – muuhulgas ja eelkõige on Ta nähtav ja tuntav igas kaastundlikus naeratuses, igas lahkes pilgus, igas armastuseteos, mida iga Tema armastust kogenud Jumala laps enda ümber jagab.
