Ma eeldan, et iga lapsevanema ja koguduse lasteõpetaja eesmärk on, et koguduses käivatest lastest kasvaksid õnnelikud ja koostöövalmid Jeesuse jüngrid.
Selleks et õppimine ja kasvamine saaksid toimuda, on vaja mitmeid eeltingimusi. Nii nagu me ei saa taimi jõuga kasvama panna, ei ole meil võimalik ka lapsi kasvama panna. Saame ainult luua sobivad tingimused ja vahel natuke suunata sobiva toetusega. Täpselt samamoodi nagu paneme noorele taimele toe või kaitseme teda vaenuliku väliskeskkonna eest.
Kindel on see, et lõhkuda on lihtsam kui luua. Taimede paralleeli edasi kasutades on lihtne ette kujutada, et lapse vaimu jõuga hävitada on lihte, kuid seda jõuga arendada raske, kui mitte võimatu.
Kuidas siis lapse arengut toetada, nii et me teda toore jõuga maha ei kisuks või liigselt üles ei upitaks? Kuidas hoida last õigel kursil, nii et peamine edasiviiv jõud oleks lapse loomulik uudishimu ja õpitahe? Või siis täpsemalt: kuidas luua kasvuks ja arenguks vajalikud tingimused ning neid ise oma käitumisega mitte rikkuda?
Õpi tundma lapse arengut
Vii ennast kurssi lapse arengu põhitõdedega – kuidas lapsed arenevad, seda nii füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt, vaimselt jne. Kui sa ei tea, mida mingis vanuses lapselt oodata või mis on talle jõukohane, siis on raske adekvaatselt reageerida, rääkimata lapsele jõukohaste ülesannete andmisest.
Ma ei mõtle siin seda, et peaksid tingimata ülikooli arengupsühholoogiat õppima minema. Piisab, kui oma laste kasvamise tempos ennast vastava vanuserühma põhitõdedega kurssi viia. Kindlasti oleks abi ka sellest, kui kõiki koguduseliikmeid, eriti neid, kellel endal lapsi pole, sellel teemal harida. Pahatihti on kõige innukamad kasvatusnõu jagajad just inimesed, kellel lapsi ei ole või kes ei ole ise nende kasvatamisse ülemäära palju oma aega panustanud.
Anna selged juhtnöörid ja selgita otsuseid
Õpetades või juhendades lapsi, ole alati konkreetne ja selge. Reeglite seadmisel selgita ja põhjenda, miks need on vajalikud ja mis juhtub, kui neid rikutakse.
Üks olulisemaid asju, mida juhtnööride andmisel jälgida, on see, et püüa alati sõnasta oma soov positiivses võtmes. Ehk ütle lapsele, mida tuleb teha, mitte seda, mida ta ei tohi teha. Näiteks selle asemel, et öelda 5–8-aastasele lapsele: ära jookse, tuleks talle tihti meelde tuletada, et ta kõnniks ja sinna juurde sobib ka selgitus, miks kõndimine talle hea on. Näiteks siis ta ei kuku ega saa nii lihtsalt haiget.
Sama kehtib ka teismeliste puhul. Näiteks võiks kasutada järgmist lauset: „On juba hilja ja sa pead hommikul kooli minema. Peaksid 15 minuti pärast voodis olema, et sa hommikul liiga väsinud poleks. Eelmisel nädalal sa hilinesid, sest magasid sisse.” Vahel see mõjub ja laps läheb selle peale ise voodisse ja vahel võib juhtuda, et 15 minutit läheb mööda ja talle tuleb seda meelde tuletada. Minu kogemus on, et asjakohase juhtumi meenutamine minevikust aitab siinkohal lapse kuulekusele oluliselt kaasa.
Loo keskkond, kus on lihtsam käituda positiivselt kui negatiivselt
Ma oleksin võinud oma toona kaheaastasele lapsele tuhat korda päevas öelda, et ta trepist eemale hoiaks, kuid ma paigaldasin trepi ette turvavärava – see oli minu valik. Uurimise ja avastamise kirg on lapses väga tugev ja ka ääretult vajalik. Kui me valime keelud ja käsud, selle asemel et luua vanusele vastav turvaline keskkond, kus laps saab uurida ja avastada, pärsime lapse loomulikku õppimise indu. Hiljem aga imestame, miks laps on kartlik ja passiivne ega taha uusi asju õppida.
Ennetuse oluline osa on planeerimine. Näiteks ära katkesta ootamatult huvitavat mängu ja ära eelda, et su laps on valmis koostööaltilt ja kiiresti lahkuma, et sina kokkulepitud kohtumisele jõuaksid. Sinu oskamatus planeerida tekitab väikestes inimestes ainult segadust sinu käitumise suhtes.
Tuleks olla proaktiivne. Kui sulle on oluline, et lapsed ei vaataks mingeid saateid telerist ega kasutaks liiga palju nutiseadmeid, siis on tark paigaldada seadmetesse vastavad piirangud. Nii koolis, kodus kui ka koguduses on võimalik teha nutiseadmevabad tsoonid.
Eelnev puudutas pigem seda, kuidas lapsi ebasoovitavatest asjadest eemale hoida. Sarnaselt on võimalik neid ka positiivse käitumise poole suunata.
Nimelt kirjeldab Shawn Achor oma raamatus The Happiness Advantage („Õnnelikkuse eelis”), kuidas ta tahtis rohkem kitarri harjutada, aga see ei õnnestunud kuidagi. Kitarr jäi endiselt kitarrikasti, kõigest 20 sekundi kaugusele. Seda seniks, kuni ta soetas kitarrihoidja ning asetas selle koos kitarriga kodus võimalikult nähtavale kohale. Tulemuseks oli see, et ta harjutas kitarri 21 päeva järjest.
Seda nimetatakse 20 sekundi reegliks. Kui tahad ise midagi rohkem teha või et lapsed midagi rohkem teeksid, siis loo keskkond, mis seda soodustab. Kõrvalda ka väikesed takistused, nt korratu kirjutuslaud. Nimelt kui mingi tegevusega alustamine võtab rohkem kui 20 sekundit aega, on suur tõenäosus, et me sellega ei alusta. Kui sa pead trenni minemiseks lihtsalt esikust pakitud trennikoti haarama, on tõenäosus, et sa seda teed, oluliselt suurem.
See 20 sekundi reegel aitab ka halbade harjumustega võidelda. Näiteks oli Achoril harjumus koju jõudes sohvale maanduda ja teleripult haarata. Eksperimendi korras eemaldas ta puldist patareid ja pani need teise tuppa kirjutuslaua sahtlisse. Kui ta mitu päeva järjest koju jõudes harjumuspäraselt sohval maandus ja korduvalt puldinuppe litsus, aga midagi ei juhtunud, pahandas ta iseendaga, et ta selliseid eksperimente teeb. Aga pingutus, mis oli vajalik teise tuppa patareide järele minemiseks või telerini kõndimiseks ja selle käsitsi sisse lülitamiseks, oli piisavalt suur, et harjumust murda.
Ole ise eeskujulik
Sellega ei mõtle ma seda, et sa peaksid ise eeskujulikult kodus õppima ja töötama, vähemalt mitte lapse arvelt. Üks olulisemaid asju, mida sa saad oma lapse arengu ja haridustee toetamiseks teha, on talle tähelepanu pöörata ja temega tegeleda.
Pigem tähendab eeskujuks olemine seda, et sa käitud ka ise vastavalt väärtustele, mida sa lapselt nõuad. Hoiad toa korras, emotsioonid kontrolli all, lahendad konfliktid konstruktiivselt, ei tarvita halbu sõnu ega kangeid jooke. Ühesõnaga, teed kõike seda, mida sa ka lapselt nõuad.
See on vajalik mitmes mõttes. Esiteks sellepärast, et lapsed õpivad meid jäljendades, mitte kuulates. Teiseks anname lapsele selge eeskuju, kuidas neid asju praktikas teha, mida me ka neilt ootame. Lapsevanema korraldus „korista oma tuba ära” ei pruugi lapsele üldse üheselt mõistetav olla. Kõige parem on, kui me ei korista mitte ainult oma tuba, vaid koristame esimesed korrad koos lapsega ka tema tuba.
Väga oluline on, et lapsevanem oleks kursis sellega, mida laps lastetunnis õpib, ning toetaks ja tegeleks lapsega nädala sees, süvendades klassis õpitut.
Anna täpset positiivset tagasisidet ehk kiida last
Enamikul täiskasvanutest on lihtsam märgata standarditest hälbivat käitumist. Mingil põhjusel on häid asju raskem märgata, võtame neid enesestmõistetavalt. Tulemusena võib tekkida olukord, kus suur osa lapse kokkupuudetest täiskasvanutega kodus, kirikus või koolis on negatiivse iseloomuga.
Mitmed uuringud on näidanud, et edasiviivaks jõuks on just positiivse esiletoomine, mitte vigade analüüsimine. Vähemalt minu jaoks kõlab see üldsegi mitte intuitiivselt. Kui koolis oma töö tagasi sain, oli seal enamasti ikka vigu esile toodud. Vahel harva ütles õpetaja kellegi töö kohta, et see on hästi tehtud, kuid seda pigem üldiselt, toomata esile, mis konkreetselt hästi oli. Enamasti aga tähendas n-ö positiivne tagasiside seda, et sa ei teinud midagi valesti.
Näiteks uuriti seda tagasiside temaatikat keele õppimisel. Ühes rühmas õpetaja ei parandanud ega kommenteerinud, kui õpilane rääkides vea tegi. Teises rühmas juhtis õpetaja vigadele tähelepanu ja parandas. Poole aasta pärast kontrolliti uuesti õpilaste taset ja erinevust praktiliselt polnud. Pigem olid paremad need, kelle vigu ei parandatud. Kindlasti oli aga õpiprotsess stressirohkem neil, keda pidevalt katkestati, et vigadele tähelepanu pöörata. Lisaks väheneb sellise tegevuse juures ka õpilaste enesekindlus.
Spordivõistkondade juures on täheldatud seda, et võistkonnad, kes analüüsivad pärast mängu seda, mis hästi läks, arenevad kiiremini kui need, kes analüüsivad seda, mis läks halvasti.
Ja lõpuks, ka laste kasvatamisel on tähele pandud, et tulemuslikum ja stressivabam on märgata väikeseid positiivseid samme õiges suunas kui rõhutada vigu ja eksimusi. Esimesel juhul arenevad lapsed soovitud suunas kiiremini.
Lihtne öelda, raske teha. Pahatihti on lihtsam vigu märgata, sest me kõik teame hästi, kui miski on valesti. Selleks et head märgata ja aru saada, et miski on hästi, peame enda jaoks selgeks mõtlema, mis on lapsele hea pikemas perspektiivis ja kuidas sinnapoole väiksemate, eakohaste sammudega liikuda, milliseid harjumusi me tahame lapses arendada ja milliseid vältida.
Ka koguduses tuleks aega võtta ja läbi arutada, mis roll, kui üldse, on lastel koguduses. Mida nad seal võiksid teha ja mida mitte. Milline kogemus võiks neil koguduse külastamisest jääda ja kuidas kogudus saaks lapsevanemat ja last jüngerluse teekonnal toetada.
Kokkuvõtteks
Kuigi me ei saa lapsi jõuga kasvama või arenema panna, on päris palju, mida me saame nende arengu toetamiseks teha. Saame ennast lapse arengu etappidega kurssi viia ja läbi mõelda, milliseid harjumusi me tahame toetada ja milliseid püüame vältida. Saame lapse ümber luua võimalikult positiivse ja turvalise keskkonna, mis soodustab tegevusi, mida me tahame, et laps teeks, ega soodustaks neid, mis segavad või on kahjulikud. Ja mis kõige olulisem, oleme lapse jaoks olemas. Oleme kursis tema rõõmude ja muredega. Kuulame ja toetame teda.
