Intervjuu Pärnu koguduse liikme Leida Palumäega, kes ei jäta vaatamata oma vanusele ühtki koosolekut vahele, on väga aktiivne nii koguduse- kui ka laulukoori liige. Leidaga rääkis Maarit Kiviselg.
Meie Aja lugejate seas on kindlasti palju neid, kes tunnevad sind väga elurõõmsa ja noorusliku koguduseliikmena. Kuidas oled seda positiivsust nii pikki aastaid säilitada suutnud?
Kui sa küsid pikkade aastate ja elurõõmu kohta, siis lühidalt võib öelda Pühakirja sõnadega: “Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega ja rikas heldusest“ Psalm 103:8. Tegelikult sobiks lugeda kogu 103. peatükk.
Kõik, mis meil on ja mida me omame, on suur Jumala arm. Kui on rõõmu, tervist ja positiivset mõttelaadi, siis olen tänulik Jumalale ja kõikidele headele inimestele, kes on mind eluteel toetanud ja julgustanud. Olen õppinud, et inimene on loodud headuseks. Head on elus rohkem kui halba.
Sul on õnn olnud sündida kristlikku perekonda, kuidas on sinu vanemad mõjutanud sind kristlaseks kasvamisel?
Jah, kasvasin hella ema, armastava isa ja kahe vanema venna hoole all. Kodus oli palju rõõmu, palju laulu ja muusikat. Kuna isa õpetas lauljaid, oli meie kodus alati palju laulurahvast. Kodust pärisin ka lauluarmastuse, samuti armastuse koguduse kooskäimiste vastu. Vanemate eeskujul kasvavad lapsed kristlasteks. Minu ema oli sõbralik ja heatahtlik inimene. Tema eeskuju oli suurim õppetund: ära kaeba ega nurise, vaid looda Jumalale! Suuremaks saades hakkasin käima ka lauluharjutustel ja ei jõudnud ära oodata, millal mind koori laulma kutsutakse. See oli meeldejääv hetk, kui vend Saarnik (meie Narva koguduse koorijuht) hüüdis: „Leida, tule laulma!“ (1934.a)
Millisesse eluperioodi jäävad sinu esimesed isiklikud kogemused Jumalaga?
Kümme aastat, alates seitsmendast seitsmeteist-kümnenda eluaastani, elasime Narvas. Sellesse aega jäid ka minu esimesed vaimulikud kogemused. Mäletan selgelt üht varahommikut. Olin üksinda ja lugesin Piiblist Galaatia 2. peatükki. 20. salm läks mulle väga südamesse. Tundsin suurt tänutunnet Jumala vastu ja hakkasin laulma: “Eks mu kohus tänu anda.“ Laulsin ja pisarad veeresid. See mälestus on nii selge, nagu oleks kõik eile olnud.
Seitsmeteistaastasena sain kutse ja tungiva soovi minna kirjandusevangelistide kursustele. Läksin müüma Spiceri „Aegade tunnistust“. Esimene tööpõld oli Põltsamaa linn ja rajoon. Nende kümne kuu jooksul sain oma elu ilusaimad kogemused.
Kui vanalt sind ristiti, mida mäletad sellest päevast?
Ristimine oli minu 12-aastaseks saamisel (1932.a). See oli Narva koguduses, mind ristis vend Hallang. Ristimine toimus vabas looduses – Narva jões. Oli ilus vaikne suveõhtu, sirelid õitsesid ja linnud laulsid. Kõik oli väga pühalik. Sellised mälestused aitavad meid hilisemas elus ja annavad tuge elu rasketel hetkedel.
Milles erineb tänapäeva koguduseelu sinu lapsepõlve- ja noorusaegsest?
„Küll kannab kindel kalju Issanda kogudust.“ Ma armastan kogudust. See on alati olnud mu teine kodu. Elu rasketel hetkedel olen siit leidnud lohutust ja turvatunnet.
Kui mõelda erinevustest, siis on loomulik, et nad on olemas. Elu on nagu jõgi, mis
pidevalt voolab ja kuhu ei saa kaks korda sisse astuda. Elu püsivaim nähtus on muutlikkus. Tänapäeval on elutempo teine. Vanasti sõideti kirikusse hobustega. Tänapäeval on inimestel kiire. Elu pakub palju väljakutseid. Varem oli inimestel palju aega. Noored läksid õhtuti terve seltskonnaga mere äärde või parki. Kooskäimiste kohta oli käibel üks tore sõna „omavaheline“, selle kohta teadsid kõik, mis see on. Aga ma usun, et ka tänapäeva noortel on omavahelised ja nad teevad oma tööd parimal viisil. Noored meeldivad mulle ja tänu Jumalale, et meil nad olemas on.
Sul on olnud pikk kogemusterikas elu. Sinna on mahtunud nii palju rõõmu kui ka raskeid hetki. Ehk räägiksid ka mõnest eredamast elukogemusest ka Meie Aja lugejale.
„Kui ei ole mureaegu, ei ole ka rõõmuaegu,“ on öelnud Heino Kiik. Tark mees Saalomon kirjutab: „Heal päeval olgu sul hea meel ja kurjal päeval mõtle järele, Jumal on teinud nii selle kui teise.“ Aastatel 1948 kuni 1955 olin ma Venemaal vangilaagris. Koju jäid vana ema ja kuueaastane poeg. Kui oli 1949. aasta
märtsiküüditamine, olid ka mu poeg ja ema sundasumisele viidavate nimekirjas ja neile tuldi juba autoga järele. Minu noorema venna teismelised tütred Vaike ja Liidia olid parajasti meil. Meie kodud olid lähestikku. Mõistes hädaohtu, hakkasid nad tegutsema. Vanem läks pööningule palvetama, noorem jooksis oma ema juurde.
Lapse nutuga öeldud teadet kuulis nende juurde korterisse pandud julgeolekutöötaja,
kes sõnalausumata väljus. Poole tunni pärast toodi auto juures ootavatele meestele teade: vanainimene ja laps koju jätta. Jumalale pole ükski asi võimatu!
Vangipõlves oli ka rõõme. Kui ma olin Patarei vanglas tervelt kuus kuud, siis aitas meid vaimulik laul. Mitmes vanglakambris kõlas õhtuti: „Õhtupäike loojub metsa taha“. Sünnipäevalauluks oli meil: „Oota hing, oh oota!“ Need laulud trööstisid meid.
Ka kaugel põhjas Vorkutas seitsmekümnekraadise pakasega oli meil laulust suur abi.
Sellest laulmisest on kirjutatud isegi raamatus „Eesti rahva elulood“, lauldes oli ka võimalus tunnistust anda Jumala heldusest ja armust.
Millise tõotused ja salmid Piiblist on sind elus kõige rohkem aidanud ja lohutanud? Milline neist on saanud elu jooksul sinu lemmikuks?
Mu emal õnnestus mulle vangilaagrisse saata Uus Testament koos Psalmidega. Ühel
läbiotsimisel see konfiskeeriti. Oli kohutav tunne, nagu oleks osa minu küljest ära võetud. Tänu Taevaisale õnnestus see mul tagasi saada. Mulle on armsad psalmid ja eriti Psalm 23. Julgustav on tõotus Rooma 8:28: „Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb.“ See kirjakoht on mind trööstinud alates varasest noorusest kuni tänini. Matteuse 19:26 ütleb Jeesus oma jüngritele: „Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik.“ Need tõotused on kindlad, ainult meie peame palvetama, nagu palvetas halvatud noormehe isa: „Ma usun, aita mu uskmatust.“ Jumala käes on ka vägi meile usku kinkida.
Oled ema, vanaema ja vanavanaema. Kuidas kirjeldaksid suhteid enda järeltulevate põlvedega?
Lapsed on meile Jumala kingitus. Nende armastus meie vastu ja võimalus neid armastada ning nende eest palvetada – see on suur eesõigus. Mulle meeldib olla vanaema. Ma suhtlen oma lapselastega nii sageli kui võimalik. Ja kuigi nad ei ela minu juures, kohtume me sageli. Mulle meeldib olla ka nende sõpradele vanaemaks. Lapselapsed on suur rikkus ja tänu neile ei tunne ma end üksikuna.
Millist õnneliku elu valemit soovitaksid igale Meie Aja lugejale?
„Olge ikka rõõmsad Issandas. Ja taas ma ütlen: Olge rõõmsad“ (Filipi 4:4).
Idamaalased usuvad, et on kaks päikest. Üks päike paistab kõrgel taevas ja teine kumab sinu südames. Kui üks päike on pilves, siis kiirgab teine veel eredamalt.
„Hoia südames päikest,“ laulab meie koor. Kuna käesolev aasta on Pärnu koguduse 100. juubeliaasta, siis sobib siia pilt meie koorist (1984).
Olen tänulik, et mind lubatakse ikka veel selles kooris laulda, see on ülendav ja rõõmupakkuv. See on osa minu õnne valemist.
„Laulge Jehoovale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema õnnistust!“
