Vana Testamendi kõige lühem raamat kannab heebreakeelset autori nime, mis tõlkes tähendab „Issanda sulane“. Ja see on ka kõik, mida me sellest Issanda sulasest teame. Puuduvad teistele Vana Testamendi prohvetiraamatutele omased viited mõnele Iisraeli või Juuda kuningale, mis aitaksid raamatu kirjutamise aega dateerida. Puuduvad igasugused kommentaarid Obadja päritolu või isiku kohta. On vaid lühike ettekuulutus Edomi kohta. Obadja kui nime kohta võib öelda vaid seda, et tegemist oli tollal juutide seas populaarse nimega. (1 Kn 18:3.4; 1 Aj 3:21; 7:3; 12:9 jne) Miks on siis Obadja raamat lisatud teiste Vana Testamendi väikeste prohvetite hulka? Kellele see raamat kirjutati ja miks? Ja kas see võiks kõnetada kuidagi ka meid, kes seda aastatuhandeid hiljem loeme?
Kes on edomlased?
Esialgsel lugemisel on Obadja raamat nagu mõistujutt ning võib tekkida tahtmine kiirelt lehte keerata. Kuid uurides selle ajaloolist tausta, hakkab pilt selginema. Esimese asjana märkame, et prohvet Obadja nägemus on „Edomi kohta“ (Ob 1:1). Seega, kes on edomlased?
Edomlased polnud suvaline rahvas, kes juhtumisi Juuda naabruses elas. Kahte rahvast ühendas eriline lugu ja ühine esiisa. Edomlased olid Eesavi järeltulijad ja Iisrael omakorda põlvnes Eesavi vennast Jaakobist. Mõlemal oli seega Piibli kohaselt ühine isa Iisak, kes oli Aabrahami poeg (1Ms 25). Loo teeb veelgi erilisemaks asjaolu, et Eesav ja Jaakob olid kaksikud, kes juba emaihus olles omavahel „tõuklesid“ (1Ms 25:22). Poiste tõuklemist oma kõhus tundes muutus nende ema Rebeka murelikuks ja küsis Jumalalt: „Mispärast on see minuga nõnda?“ Issanda vastus oli ettenägelik ja prohvetlik väga pikas perspektiivis: „Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest – vanem orjab nooremat.“ (s 23)
Eesavi ja Jaakobi omavaheline „tõuklemine“ sai erilise hoo sisse juba siis, kui Jaakob oma vennalt esmasünniõiguse ja hiljem ka õnnistuse välja pettis (1Ms 25:27–34; 27. ptk). Ajalugu on korduvalt tõestanud, et ühed kõige kibedamad konfliktid on aset leidnud vendade vahel. Eesavi ja Jaakobi lugu on selle kurva tõsiasja tõestuseks. Nende järeltulijad kujunesid tõepoolest kaheks suureks rahvaks, kes omavahel erinevatel aegadel ikka ja jälle vaenujalal olid. Kahe rahvuse vaheline konflikt tõusis Piiblis esimest korda päevakorda siis, kui Iisraeli rahvas pärast väljarännet Egiptusest oli lähenemas Kaanani aladele. Iisraeli rahvas liikus mööda nn Kuningateed, mis kulges Akaba lahest lõunas mööda Surnumere idakallast kuni kaanalaste aladeni põhjas. Selleks aga tuli läbida edomlastele kuuluv territoorium. Kui Mooses Edomi kuninga juurde käskjala saatis, et paluda „vennale Iisraelile“ luba nende maalt läbi minna, Edomi kuningas keeldus, öeldes: „Sa ei tohi läbi minna! Muidu ma tulen mõõgaga su vastu.“ (4Ms 20: 14–21) Tol korral eelistas Mooses konflikti vältida ning otsustas rahvaga Edomist mööda minna.
Järgnevate aastasadade jooksul vennasrahvaste vihavaen süvenes. Iisraeli kuningas Saul sõdis edomlaste vastu (1Sm 14:47), Taavet „pani Edomisse linnaväed… ja kõik edomlased said Taaveti alamaiks“ (2Sm 8:14), Taaveti poeg Saalomon sai omale vastaseks edomlase Hadadi (1Kn 11:14–22). Iseseisvuse, mille edomlased olid Taaveti valitsemise ajal kaotanud, said nad tagasi Juuda kuningas Joorami ajal (2Aj 21:8–10). Nendevaheline sõjapidamine jätkus veel Juuda kuningas Amasja ning Aahase ajal, mis viibki meid lõpuks sellesse aega, kuhu me antud artikliga jõuda soovime. Juutide jaoks oli kätte jõudnud nendele prohvetlikult ettekuulutatud kohtutund, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar 586. aastal eKr Jeruusalemma lõplikult hävitas (2Kn 25). Edomlaste jaoks oli see pidupäev (Ps 137:7) ning nad mitte ainult ei rõõmustanud selle üle, mis juutidega juhtunud oli, vaid lõikasid sellest ka kasu, rüüstades varemetes Jeruusalemma.
Obadja nägemus
Obadja nägemus Edomi kohta arvataksegi jäävat sellese aega, kui Jeruusalemm 586. aastal eKr lõplikult langenud oli. Selle nägemuse sisu on ühemõtteliselt selge: Jumala kohtukuulutus Edomi kohta, kes tehakse „pisikeseks rahvaste keskel“ ja „põlatakse ära“ (Ob 1:2). Selline nägemus toetub peamiselt kahele etteheitele Edomi suhtes: südame ülbus ja teise kannatuste üle rõõmustamine.
Esimene etteheide on seotud Edomi asukohaga. Juudast lõuna poole jäävad Edomi alad asusid enamalt jaolt mägedes ning raskesti ligipääsetavates kohtades. Sellepärast kirjutas ka Obadja: „Kes sa elad kaljulõhedes, kes sa oled rajanud oma asupaiga kõrgele ja mõtled oma südames: „Kes võiks mind tõugata alla maa peale?““ (s 3) Lisaks sellele oli rahvas tuntud ka tarkuse poolest, olles Iiobi sõbra Eliifase kodumaaks. Tõenäoliselt jäi ka Iiobi kodu kuskile Edomi piiridesse. Obadja oli edomlaste sellisest hoiakust teadlik ning seetõttu hoiatas neid 7. ja 8. salmis, et mõistlikud hävitatakse Eesavi mäelt.
Teine etteheide, mis Obadja raamatus Edomile esitatakse, puudutab nende suhtumist teiste kannatustesse, eelkõige „venna Jaakobi“ vastu: „Ära rõõmusta Juuda laste pärast nende hukkamispäeval: ära oma suuga suurusta hädapäeval!“ (12. s) Järgnevates salmides (13 ja 14) korratakse hoiatust lausa poeetilisel viisil, rõhutades toimunu ebasündsust: „Ära mine sisse mu rahva väravast tema õnnetusepäeval; ära pista kätt tema varanduse külge tema õnnetusepäeval! … Ära loovuta tema pääsenuid hädapäeval!“
Obadja polnud ainus, kes Issandalt Edomi kohta ennustuse sai. Veel neli prohvetit panid kirja oma ennustuse Edomi kohta: Aamos (1:11, 12), Jesaja (21:13, 14), Jeremija (49:7–22) ja Hesekiel (25:12–14). Siinkohal väärib äramärkimist, et Obadja salmid 1–5 on peaaegu sõna-sõnalt leitavad ka Jr 49:14–16 ja 9, mis näib vähemalt kinnitavat, et mõlemad räägivad samast sündmusest. Kõik prohvetid oma nägemustes Edomi kohta näivad laias laastus Edomi hukka mõistvat samadel alustel, heites ette nende kõrget enesehinnangut ja oma vennasrahvale kannatuste põhjustamist ja hädaajal mitte aitamist.
Mida siis võiks kokkuvõtvalt järeldada sellest väikesest raamatust? Kellele oli see nägemus mõeldud? Võiks ju loogiliselt oletada, et Obadja nägemus oli mõeldud sõnumina Edomile. Kui võtta Obadja raamatu kirjutamise daatumiks aeg varsti pärast Jeruusalemma lõplikku hävitamist aastal 586 eKr, siis tekitab Obadja raamatu kirjutamise eesmärk teatavaid küsimusi: kui peaaegu kogu Juuda oli Obadja nägemuse saamise ajaks Paabelisse vangi viidud, kui Jeruusalemm oli rüüstatud, siis kes ja mis eesmärgil oleks pidanud läkitama käskjala Obadja nägemusega Edomisse? Sellest järeldub, et ilmselt oli Obadja raamat mõeldud lohutama peamiselt juute, kes kibedas pagenduses ootasid, et Jumal õigluse jalule seaks. Ilmselt ka seepärast keskenduvad Obadja raamatu viimased viis salmi Iisraeli pääsemise ja ülendamise kirjeldamisele.
Issanda päev on ligidal
Obadja 15. salmist loeme: „Sest Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks. Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale.“ Need sõnad näivad Obadja nägemuse kokku võtvat. Juuda oli selleks hetkeks omal nahal tunda saanud sedasama „Issanda päeva“. Selle mõiste all nähti Vana Testamendi aegadel ikkagi pahaendelist, jumalikku kohtuotsust. Seda nende suhtes, kes liiga optimistlikult olid eeldanud, et religioossetest kombetalitustest piisab, olles samas unustanud Jumala eetilised seadused.
Pagenduses olles nägid juudid, kuidas nende vennasrahvas ülekohtuselt nende olukorrast kasu lõikas. See tekitas loomulikult õigustatud küsimusi. Obadja nägemus andis selles osas selgelt mõista, et „Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks“, Edom kaasa arvatud. Ajalugu Edomi edasisest käekäigust palju ei kirjuta, kuid näib, et 5. sajandi keskpaigaks eKr oli Edom riigina langenud. Tasahilju kaotasid nad oma esivanemate põlised alad nabatlastest araabia hõimule. Lõpuks segunesid järelejäänud edomlased juutidega ning Jeruusalemma hävitamise järel (70 a. pKr) kadusid edomlased kui rahvas ajaloost. Obadja prohvetlikud sõnad olid täide läinud. (10. ja 18. salm)
Obadja nägemus ja tänapäev
Mulle meeldib ikka küsida, kas kõnealune raamat ka meid võiks kõnetada. Usun, et võib ja peaks. Ennast teistest paremaks ja targemaks pidamine ning vendadevaheline vaen ohustavad endiselt inimestevahelisi suhteid ja lõhuvad igasuguseid kogukondi. Ülekantud tähenduses on ka iga kaaskristlane meie vend ja õde. Miski ei lõhu meie kogudusi rohkem kui seesama aegade algusest pärit vaen venna vastu, kus üks ei talu mingil põhjusel teist. On erakordne, et Jaakob ja Eesav, kaks venda, suutsid lõpuks omavahel ära leppida (1Ms 33), kuid nende järeltulevad põlved kahjuks mitte, eelistades ikka ja jälle vanad haavad lahti kiskuda, merre visatud veskikivi taas üles tõmmata. Näen selles sügavat õppetundi ja erilist üleskutset meile kõigile mitte korrata Edomi ja Juuda valu ning enda jaoks meeles pidada, et kokkuvõttes on „Issanda päev“ ligidal meie kõigi jaoks.
KAS TEADSID ET:
- Obadja nimi tähendab tõlkes „Issanda/Jehoova sulane“.
- Obadja raamat on Vana Testamendi kõige lühem raamat. Samuti on see ainus ühe peatükiga raamat Vanas Testamendis.
- Obadja nimi oli juutide seas omal ajal populaarne. Vanas Testamendis on 13 erinevat Obadjat.
- Obadja ennustas, et „Eesavi soole ei jää pääsenuid“ (Ob 18).
