„Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!“ „Aeg tuleb, päev ligineb…“
(Hs 7:6,12). Need on prohvet Hesekieli sõnad Iisraeli maale ja rahvale, hoiatades tulevase lõpu eest. Iisraeli rahva, Jeruusalemma elanike armuaeg oli läbi saamas. See Hesekieli sõnum nn ajastu lõpust on tema raamatus kesksel kohal, kajades läbi aegade ning kõlades tuttavlikult ning ühtemoodi hoiatavalt veel tänapäevalgi. Kes aga oli prohvet Hesekiel? Kust ta kõneles ja miks ta nii hüüdis?
Prohvet või preester?
Iga prohvet Vanas Testamendis eristub millegi poolest. Nende kõigi lood on unikaalsed ja samas, ajas ja ajaloos läbipõimunud, seotud, ühendatud, sest üks ja sama Jumal on kutsunud neid kõiki. Prohvet Hesekieli lugu on kindlasti üks erakordsemaid. Preester Buusi pojana oli Hesekiel ühtaegu nii prohvet kui ka preester (1:3). Ta viidi 597 a. eKr koos Juuda kuningas Joojakiniga Babülooniasse vangi. Ilmselt oli ta siis veel noor mees. Kui vana ta täpselt oli, pole kindel, kuid Hs 1:1 viitab sellele, et oma esimese nägemuse saamise ajal võis ta olla 30-aastane (kui teksti nii tõlgendada). Hs 1:2 jutustab, et ta oli esimese nägemuse saamise ajaks võõrsil olnud juba viis aastat, millest tuleneb, et Jeruusalemmast pagendusse viimise ajal võis ta olla 25-aastane.
Pagenduses olles elas Hesekiel Tel-Abibis (Hs 3:15), Kebari jõe ääres, mis asus Eufrati jõkke suubuva kanali ääres Paabeli linna lähedal. Teadaolevalt möödus Hesekieli kogu prohvetlik karjäär samas kohas. Samuti on teada, et Hesekiel oli abielus (Hs 24:16, 18).
Hesekieli kutsumise lugu on üpris erakordne. Enne, kui Jumal Hesekielile nn „ametliku kutse“ esitas, sai Hesekiel võimsa nägemuse, kus „taevad avanesid“ ja Hesekiel nägi „Jumala nägemusi“ (1:1). Nähtu oli niivõrd unikaalne, et Hesekielil oli seda raske sõnadesse panna. Ka mina ei oska siin artikli veergudel seda kuidagi lühidalt kokku võtta. Seega lugegu iga vähegi uudishimulik Hesekieli esimesest nägemusest ise (Hs 1:4-28). Selle, mida ta nägi, võib aga parimal juhul kokku võtta tema enda sõnadega: „Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles“
(s. 28).
Milline võimas Jumala sisenemine. Selle peale võiks vaid öelda, et kes julgeks keelduda, kui tööpakkumist selliselt esitatakse? Kuid ilmselt alustab Hesekieli raamat selle võimsa Jumala ilmutusega ka teisel olulisel põhjusel: noorel Hesekielil oli vaja tõestada oma prohvetlikku pädevust. Mis köidaks kuulajate/lugejate tähelepanu paremini, kui „Issanda auhiilguse ilmutuse paiste“ tema raamatu sissejuhatuses?
Võiks öelda, et pärast nägemust algas tõeline tööintervjuu koos töökirjeldusega: „Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!“ (2:1).
See, mis järgneb, on üsna unikaalne. Esiteks nimetab Jumala Vaim Hesekielit kogu raamatu ulatuses järjepidevalt „inimesepojaks“. Tegemist pole siiski millegi sümboolsega, veelgi vähem viitega tulevasele sümbolile, mida Kristus iseenda kohta kasutas (Mt 10:23). Hesekieli raamatus on „inimesepoeg“ otseseks sõnumiks sellest, et Hesekiel oli inimene, läbi ja lõhki, üks juut sellesama rahva seas, kellele Vaim kõneleda soovis. Tema kutsumine oli nõnda: „Inimesepoeg, mina läkitan sind Iisraeli laste juurde, vastupanija rahva juurde, kes on mulle vastu pannud… ja kuulaku nad või ärgu kuulaku – nad on ju vastupanija sugu -, nad peavad siiski teadma, et nende keskel on olnud prohvet.“ (2:3,5) Kogu järgnevat kõnet võikski pidada justkui üleskutseks vastu panna „vastupanijatele“, nagu Vaim jätkab: „Aga sina, inimesepoeg… ära ole vastupanija…“ (2:8)
Selliselt algas Hesekieli, noore mehe teenistus Jumala prohvetina. Raamatus saab ilmseks ka see, et Babüloonias vangistuses oleva juudi kogukonna jaoks oli Hesekiel tuntud ning lugupeetud, sest kogukonna vanemad tulid teda mitmel korral kuulama. (8:1; 14:1; 20:1) Ta oli rohkem, kui prohvet. Tema preesterlik taust väljendub selgelt tema kasutatavates väljendites ja sõnavaras ning nn „suures nägemuses“ Hesekieli raamatu lõpus (pt. 40-48), kus Hesekielile näidatakse, milline võiks olla Uus Tempel ja selles taastatud teenistus. Hesekiel oli sünnilt ja südamelt preester ning kutsumiselt prohvet.
Kuidas Hesekiel Jumala sõnumit edasi andis?
Pärast selget ja vaatemängulist kutsumist algas Hesekieli veelgi vaatemängulisem ja sümbolitest rikas prohvetlik amet. Hesekieli raamatus joonistub välja neli meetodit, mida Hesekiel sõnumi edasiandmiseks kasutas. Esiteks pöördus ta pagulaste poole suuliselt ja personaalselt (näiteks: 11:25; 14:4; 20:3). Nagu prohvetitega üldiselt, oli ka see Hesekieli peamine kommunikatsioonimeetod. Teise viisina kasutas prohvet nägemusi. Kuid tema nägemused olid nii erakordsed, et need ületasid oma olemuselt kõikide pagendus-eelsete prohvetite nägemusi. Seda illustreerib hästi juba Hesekieli kutsumisele eelnev sissejuhatava nägemuse erakordsus. Hetkel pole võimalik nendest nägemustest lähemalt rääkida, kuid pöörame neile suuremat tähelepanu järgmises artiklis. Kuid Hesekieli prohvetlikud nägemused võib kokkuvõtvalt jagada kahte kategooriasse: nägemused jumalikust kohtumõistmisest ja nägemused taastamisest.
Kolmandaks, Hesekiel ei piirdunud oma tegevuses vaid erakordsete nägemustega, vaid muljet avaldasid ka tema „sümboolsed tegevused“, mis oma arvukuselt ja olemuselt ületasid isegi tema kaasaegse, Jeremija, sümboolsed etteasted. Sümboolseid tegusid olid varem kasutanud ka prohvetid Hoosea ja Jesaja, kuid Hesekiel muutis need praktiliselt prohvetlikuks kunstiks. Mõned näited: rullraamatu söömine (2:8-3:3), Jeruusalemma piiramise näitlik kujutamine (4:1-3), vasakul küljel 390 päeva magamine ja paremal küljel 40 päeva (4:4-8), toidu küpsetamine veisesõnniku peal (4:9-17), jne. Isegi oma naise surma puhul pidi prohvet käituma tavatult, andes selliselt edasi Jumala sõnumit (24:15-19). Need sümboolsed tegevused tunduvad kohati nii ekstreemsed, et panevad imestama. Selle põhjal saab vaid järeldada, et prohvet Hesekiel täitis oma rolli suure südamega ja et Jumal ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et oma rahva olukorda nende jaoks näitlikustada ja arusaadavaks muuta.
Neljandaks kasutas prohvet Hesekiel Jumala sõnumi edasiandmiseks ka nn „prohvetlikku diskursust“ ehk arutelu, kus Hesekiel kasutab üldiselt ajaloolis-teoloogilisi arutelusid, mis püüavad edasi anda teoloogilist õppetundi. (vaata Hs 16, 17, 19, 20, 23, 27, 37) Nõnda kirjeldab näiteks Hs 16. peatükk detailselt Jeruusalemma truudusetust, jutustades ajaloolist lugu ja juhtides tähelepanu sellele, mis läks Jumala silmis valesti: „Nõnda ütleb Issand Jumal Jeruusalemmale: Sinu päritolu ja sinu põlvnemine on kaananlaste maalt; sinu isa oli emorlane ja sinu ema hetitar. Ja su sünd oli nõnda: …“ (16:3, 4). Sellised diskursused ehk vestlused Jumala ja Tema rahva vahel on emotsionaalsed, liigutavad ja ühtlasi valusad. Nendes lugudes väljendub pettumus, igatsus ja ka lootus.
Hesekiel kui vahimees
Hesekieli raamatu 33. peatükk jutustab loo vahimehest ja tema kohustusest. Kui vahimees valvab ja näeb vaenlast linnale lähenevat ning puhub kõigile hoiatuseks sarve, jääb süü nende kanda, kes hoiatust kuulda ei võta. Vahimees jääb õigeks. Kui aga vahimees näeb vaenlase tulevat, kuid jätab linna hoiatamata ja „mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis… tema verd ma nõuan vahimehe käest.“ (33:6)
Selle loo lõpetuseks ütles Jumal Hesekielile: „Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks.“ (33:7) Selles loos on sügav iva: hoiatus, vastutus, kuid ka kutsumine, eesõigus. Seda lugu lugedes ei saanud ma üle ega ümber mõttest, kui raske võis Hesekielil olla. „Vastupanija sugu“, oli Vaim öelnud Hesekielile juutide kohta. Kui raske võis olla „puhuda sarve“, kui sind kuulda ei võeta? Nagu Jeremijal, nii tuli ka Hesekielil ilmselt võidelda sisemise vastuoluga: kuidas hoiatada rahvast, kes hoiatust kuulda ei taha? Kuidas säilitada oma usku olukorras, kus kõik see, mida teiste päästmiseks teha püütakse, tundub asjatu? See oli Jeremija võitlus. See oli ka Hesekieli väljakutse. „Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!“, kõlas vahimehe hüüd!
KAS TEADSID ET:
• Hesekieli nimi tähendab tõlkes „Jumal teeb tugevaks“ või „Jumalast tugevdatud“
• Hesekieli prohvetlik tegevus toimus juutide 70-aastase Paabeli vangipõlve ajal.
• Hesekiel viidi Paabelisse vangi enne selle viimast piiramist ja hävitamist.
• Hesekieli tegevus Jumala prohvetina vältas vähemalt 22 aastat (592. a. eKr – 570. a. eKr)
• Hesekiel oli ilmselt 17 aastane, kui Taaniel aastal 605 eKr Paabelisse vangi viidi.
• Hesekiel alustas prohvetina, kui Jeremija hakkas lõpetama ja lõpetas, kui Taaniel oli juba alustanud.
