Laialdaselt tuntud mäejutluses avab Jeesus kristlaste teenistuse kahe võrdluse abil: teie olete maa sool ja teie olete maailma valgus (Mt 5:13, 14). Esimene võrdlus suunab lugeja mõtisklema misjonitöö meetodite üle, kutsub üles mõtlema, kuidas jõuaksid kristlased Kristust vajavate inimeste südameni nii, nagu sool jõuab toiduni ja muudab seda. Seejuures sõnad „teie olete maailma valgus“ õhutavad mõtisklema kristluse sisu üle, mis on leidnud tee usklike ellu. Selles artiklis soovin vaadelda koguduse teenistuse just seda koostisosa.
„Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijaile. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Mt 5:14–16) Huvitav, et need sõnad ei kutsu üles misjonitööle, vaid räägivad selle töö möödapääsmatusest. Seda valgust ei ole võimalik ümbritsevate eest varjata, samamoodi nagu „ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas“.
Kui Jumala rahvast kujutatakse Piiblis korduvalt valgusena, siis maailma kujutatakse pimedusena: „Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!“ (Mt 4:16) Seega esitatakse kogudust millegi sellisena, mis on maailma vastand. Jumala rahva valgus on see, mis kogudust maailmast eristab. Need eraldusjooned on ette nähtud selleks, et valgustada inimeste elu, et „paista kõigile majasolijatele“. Just nemad koondavadki Kristust vajavate inimeste tähelepanu kogudusele. Seejuures hoiatab Jeesus kogudust: „...aga inimesed on armastanud pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod on kurjad.“ (Jh 3:19) Mitte iga inimene ei suhtu kogudust maailmast eristavatesse joontesse positiivselt, mõne jaoks on valgus ebameeldiv.
Mis siis eristab kogudust sellest maailmast, millised koguduse jooned on võimelised muutuma ümbruskonna käitumise eeskujuks? Arvan, et need võib jagada kahte kategooriasse: 1) koguduse kui terviku eripära; 2) kogudusse kuuluvate inimeste iseloom.
Kogudus kui Jumala poolt ellukutsutud institutsioon erineb oluliselt teistest organisatsioonidest. Jumala koguduse aluseks on sõnad: “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:35) Loov armastus kui juhtiv põhimõte koguduse organisatsiooniliste küsimuste lahendamisel on võimeline pöörama kogudusele nende inimeste tähelepanu, kellel on kogemused teistest organisatsioonidest, millest paljud rajanevad tugevama õiguse põhimõttel. See idee leiab edasise arengu „Kristuse ihu“ olemuses. Ühtsus ja kooskõla erinevate osakondade töös, näiteks nagu see toimub terve inimese organismis, on koguduse kõige tähtsam ülesanne. Kui kogudusel õnnestub luua armastuse ja üksmeele õhkkond, siis võib olla kindel, et siiras inimene, kes kord on sinna sattunud, ei taha lahkuda.
Iga kogudus koosneb inimestest ja mõnikord suudab ühe uskliku käitumine kutsuda esile hukkamõistu terve koguduse suhtes, või vastupidi, aidata kaasa koguduse autoriteedi kinnistamisele. Sellepärast saab iga usklik oma iseloomuga lisada jõudu Jumala rahva valgusele. Selles artiklis keskendun kristlase kolmele eriomadusele: 1) meele uuenemine; 2) ustavus Jumala käsule; 3) tugev perekond.
Kaasaegses maailmas kasvab tendents intellektuaalsete võimete tähtsuse ja niinimetatud pehmete oskuste suurenemisele. Kristlase jaoks on tähtis sellel teel mitte maha jääda, vaid muutuda protsessi liidriks, näidates teed tarkuse allikale. „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2)
Ustavus Jumala käsule on Jumala rahva tarkuse allikas. Selle kohta on hästi öeldud viiendas Moosese raamatus: „Vaata, ma olen teile õpetanud määrusi ja seadusi, nagu Issand, mu Jumal, mind on käskinud… pidage neid ja tehke nende järgi, siis see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevas kõiki neid seadusi kuuldes: „See suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!“ (5Ms 4:5, 6)
Statistilised andmed lahutuste kohta Eestis näitavad, et praegu on noortel abiellunutel rohkem šansse lahutada kui perekonda koos hoida. Seejuures on perekond Jumala poolt loodud tähtsaim institutsioon, kus inimene õpib tervet vastastikust koostööd, õpib armastama ja armastatud olema. Perekonnakriis on ühiskonna sügava kriisi nii tagajärg kui ka põhjus. Tervete koostööharjumuste puudumine, mida kujundatakse ja treenitakse perekonnas, ähvardab lagunemisega nii ühiskonna tervikut kui ka Jumala rahvast. Inimene, kes ei ole võimeline ega soovigi luua ja säilitada tervet perekonda kui ühiskonna esmatasandit, võib kogeda raskusi suuremate ja keerulisemate liitude loomise protsessis, millest kõige tähtsam on Kristuse ihu. Sellepärast saab iga usklik anda oma panuse koguduse muutumisse, töötades suhete tugevdamiseks oma perekonnas. Kogudusele asetab Jumal vastutuse olla maailma valgus, saada Jumala poolt inimesele pakutava parema maailma eeskujuks. Võime vaid ette kujutada, kui eredalt paistaks kogudus, milles iga usklik oma elus Jumala põhimõtteid peegeldaks.
