Prohvet Jeremija elu oli järjekordses madalseisus. Ega hullemaks enam minna saanudki. Jeremija istus mudasse vajununa kuningapoja Malkija kaevu põhjas, mis asus Jeruusalemma vahtkonnaõues. Juuda kuninga vürstid olid ta sinna surema jätnud. Selline oli Jeremija kaasmaalaste „tänu“ kõigi nende hoiatuste eest, millega Jeremija oli oma rahvast aastakümneid aidata püüdnud. Ei suuda ette kujutada, mis Jeremija peas ja südames seal kaevu põhjas toimuda võis.
See polnud esimene kord, kui Jeremija elu kallale kiputi või teda Jumalast antud sõnumi pärast karistati ja alandati. Juba tema kodulinna Anatoti mehed püüdsid teda tappa, öeldes: „Sina ära ennusta Issanda nimel, et sa ei sureks meie käe läbi.“ (Jr 11:21) Kui Jeremija seisis Issanda koja õues ja kuulutas seal, et Jumal toob „sellele linnale ja kõigile ta linnadele õnnetuse“ (19:15), lõi preester Pashur prohvet Jeremijat ja pani ta jalapakku (20:1, 2). Mitmel korral pidi Jumal Jeremija ära peitma, et teda kriitilisel hetkel kaitsta (36:26). Jah, raske oli Jeremija põli. Hoolimata sellest, et kõik tema Jumalast antud ettekuulutused olid rahva silme all täide minemas, kasvas juutide viha selle prohveti vastu.
Samal ajal, kui Jeremija Malkija kaevu mudases põhjas vireles, piiras Paabeli kuningas Nebukadnetsar juba mitmendat korda Jeruusalemma. See poleks pidanud nii olema, kui vürstid ja Nebukadnetsari seatud asehaldurid oleksid Jeremija prohvetikuulutusi tõsiselt võtnud.
Jeruusalemma kaks piiramist
Esimest korda rüüstas Nebukadnetsar Jeruusalemma ilmselt juba 605. aastal eKr (Tn 1:1). Siis viidi ära Jeruusalemma templi juurde kuuluvat vara ning väljavalitud juudi noormehi, kelle seas oli ka tulevane prohvet Taaniel. Sel märkimisväärsel aastal sai ka Jeremija Jumalalt ülesandeks kõik aastate jooksul saadud prohvetikuulutused kirja panna. Ikka selleks, et „võib olla, et kui Juuda sugu kuuleb kõigest sellest õnnetusest, mille ma kavatsen neile saata, siis nad pöörduvad igaüks oma kurjalt teelt ja ma võin neile nende süü ja nende patu andeks anda” (36:3). Jeremija ustav kaaslane Baaruk pani „kõik Issanda sõnad” kirja ning läks seda Jeruusalemma templis rahvale ette lugema (36:4–8). Lõpuks jõudis Baaruk rullraamatuga ka kuningas Joojakimi ette, kes selle noaga katki lõikas ja ära põletas (36:23).
Mõni aasta hiljem (598 eKr) piiras Nebukadnetsar teist korda Jeruusalemma, põhjuseks Joojakimi mäss Paabeli vastu. Piiramise alguses Joojakim suri ning tema 18-aastane poeg Joojakin sai kuni piiramise lõpuni (kolmeks kuuks) Juuda kuningaks.
Siis viis Paabeli kuningas endaga kaasa „kõik Issanda koja varandused ja kuningakoja varandused ning lõhkus kõik kuldriistad“ ja „viis vangi kogu Jeruusalemma“, „10 000 vangi“ ning mainitakse, et „järele ei jäänud muud kui ainult tähtsusetu maarahvas“. Uueks Juuda kuningaks määrati Paabeli kuninga poolt Mattanja, kelle uueks nimeks sai Sidkija (2Kn 24:13–16).
Juba viies kuningas
On hämmastav, kui kangekaelne ja uskmatu Juuda jääk oli. Jeremija oli ju Joojakimi ja kogu rahvast järjekindlalt hoiatanud. Siis kui Jeremija Malkija kaevu mudas istus, oli Jeruusalemmas võimul juba tema tööaja viies kuningas. Jeruusalemma oli selleks ajaks kaks korda rüüstatud. Jeremija oli prohvetiametit pidanud juba üle 40 aasta. Kogu selle aja oli ta väsimatult oma kaasmaalasi hoiatada püüdnud, tulevase vangistuse osas ette valmistada, hoiatada, isegi julgustada soovinud. Ja kas see mudane kaev oli tema jäägitu pühendumise tasu? Tema pensionisammas? Enne kaevu heitmist oli Jeremija kohtunud isiklikult kuningas Sidkijaga. Ta oli öelnud kogu rahvale, et „nõnda ütleb Issand: „Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.“” (38:2) Aga ikka veel keeldus rahvas olukorra tõsidust mõistmast. Samal ajal kui Jeremija istus kaevus, piiras Nebukadnetsar kolmandat korda Jeruusalemma.
Õnneks ei lõppenud Jeremija kutsumine seal Malkija kaevus. Üks etiooplasest hoovkondlane, Edeb-Melek, käis kuninga juures Jeremija elu pärast palumas ning tal õnnetus prohvet kaevust välja tuua. Selleks oli vaja etiooplast, võõrast, et Jeremija päästa. Veel kord avanes Sidkijal võimalus lootusetuna näiv olukord kõigi kasuks pöörata. Ta kutsus Jeremija enda juurde, et nõu küsida. Siis andis Jeremija kuningale edasi Issanda sõna: „Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.“ (38:17) Aga kuningas Sidkija kartis oma elu pärast rohkem, kui usaldas prohveti sõnu, ning see sai temale saatuslikuks.
Jeruusalemma lõplik hävitamine
586. aastal eKr vallutas Nebukadnetsar pärast pikka piiramist lõpuks Jeruusalemma. Ta näitas üles erakordset julmust, hävitades templi ja kuningakoja ning „põletades kõik suuremad kojad“. Seekord kiskus kaldealaste sõjavägi maha ka Jeruusalemma müürid, rahva ülejäänud osa viidi vangi. Alles jäeti vaid „maa vaesemast rahvast“ viinamägede harijaid ja teopäevade tegijaid (2Kn 25).
Jeremija lugu on kahtlemata üks kurb lugu. Ta kutsuti noorelt edasi andma üdini ebapopulaarset kuulutust. Ta teadis kogu oma elu, et ühel päeval viiakse tema rahvas orjusesse, et Jeruusalemm hävitatakse, et nende kodumaa ja rahvas lakkab eksisteerimast. Ta teadis oma rahva süüd ja pattu. Ta andis kogu oma aja ning energia, et seda kõike ära hoida, olles aastakümnete jooksul selle tunnistajaks, et miski ei muutunud, olles omaenda rahva poolt põlatud ja vääriti mõistetud. Kes tahaks sellist kutsumist? Kas kõigest sellest oli üldse mingit kasu?
Kui Nebukadnetsar viis Sidkija vaskahelais ja pimedana Paabelisse (39:7), tunnustasid kaldealased Jeremijat kui prohvetit. Neil oli põhjust rõõmustada, sest kõik Jeremija prohvetikuulutused olid täide läinud, kaldealaste kasuks. Isegi Nebukadnetsari ihukaitsepealik teadis, et „Issand on saatnud selle ja on teinud nõnda, nagu ta on rääkinud; sest te [juudid] olete pattu teinud Issanda vastu…“ (40:4) Kui raske võis olla Jeremijal seda kõik kuulda. Ta oli andnud endast parima, et seda ära hoida. Ta ei kuulutanud kohtukuulutust babüloonlaste kasuks. Ta oli südamest igatsenud oma maad ja rahvast päästa. Ta oli läbi kukkunud. Nii ta ehk tundis.
See viimane võimalus
Kuid see pole veel loo lõpp. Oli jäänud veel üks väike võimalus. Üks väike jääk võis jääda kodumaale. Jeremijale anti vabadus minna, kuhu ta tahab, ning ta otsustas jääda. Ent seegi igatsus läks vett vedama. Jeremija raamatu 41. peatükk kirjeldab mässu Gedalja vastu, kes oli Nebukadnetsari poolt määratud neid väheseid juhtima, kes Juudamaal veel alles olid. Gedalja tapeti ning järgnenud võimuvõitluse tulemuseks oli see, et alles jäänud pisuke jääk tahtis Paabeli kuninga kättemaksu kartuses Egiptusesse põgeneda. Nagu Sidkija veidi varem, otsustas ka seekord „kogu rahvas pisemast suuremani“ Jeremijalt nõu küsida. Oli ju Jeremija siiamaani kõike nii õigesti ennustanud. „Langegu nüüd meie alandlik palve sinu ette,“ ütlesid nad, „ja sina palu meie eest Issandat, oma Jumalat, kogu selle jäägi eest…“ (42:2) Jeremija lubas Issandat nende eest paluda ning rahvas lubas omakorda, et „olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält…“ (42:6)
Oleksid nad siis kuulanud!
Mida küll võis tol hetkel Jeremija tunda? Ta tõi sellele väikesele jäägile tagasi Issanda sõna, kes ütles prohveti kaudu: „Ärge kartke Paabeli kuningat, keda te nüüd kardate… mina annan teile armu, et tema halastab teie peale ja laseb teid tulla tagasi teie oma maale.“ (42:11,12)
On südantlõhestav tõdeda, kuidas hirm ja usaldamatus järjekordselt juutidest võitu said. Kõigest sellest hoolimata, mida Jeremija oli kogu oma eluaja rääkinud, otsustasid järelejäänud juudid siiski Egiptusesse siirduda. Eelpool kirjeldatu valguses ei saa kuidagi järeldada, et juutidel poleks olnud valikuvõimalust. Jeremija lugu demonstreerib tabavalt, kuidas Jumala kohtukuulutus Jeruusalemma ja juutide suhtes polnud absoluutselt ette määratud, vaid see oli nende enda valikute tulemus, mida Jumal oma ettenägelikkuses prohveti kaudu pigem ära püüdis hoida. Kuni viimase hetkeni tahtis Jeremija näidata teist teed, paremat teed, et kogu see kannatus olemata jääks.
Üks minu paljudest lemmikkirjakohtadest Jeremija raamatus ütleb: „Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga.“ (6:16)
Viimaste juutide lahkumisega nende kodumaalt sai lõplikult teoks see, mida oli ette kuulutanud mitte ainult Jeremija, vaid ka prohvetid enne teda: Jesaja, Sefanja, Habakuk. Lõppes üks ajajärk Iisraeli ajaloos. Eks selle tunnistuseks on ehk ka see, et pärast Jeremija raamatut on kaanonis Nutulaulud, mis algavad sõnadega: „Kuidas küll istub üksinda see kord nii rahvarohke linn!“ (Nt 1:1)
Kuid see pole siiski lõpp. Jeremija raamat ja Jeremija lugu on erakordne ning seepärast ei saa seda vaid ühe artikliga kokku võtta. Teises osas vaatame lähemalt selle erilise prohveti elu ja Jumalast antud sõnumit, mis heliseb läbi aastatuhandete ka praegustele kuulajatele. Kas meie võtame kuulda?
KAS TEADSID ET:
Jeremija tegutses prohvetina üle 40 aasta.
Jeremijat tuntakse kui „nutvat prohvetit“.
Jeremija kutsumine leidis aset juba enne tema sündi: „… enne, kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.“ (Jr 1:5)
Jeremija ei tohtinud naist võtta ega peret luua.
(Jr 16:1–4)
