Üks talent on väga palju raha!
Talentide tähendamissõna on üks selline piiblilugu, mis ei ole mulle kunagi istunud. Karistus ei näi passivat kuritööga. Ma ei olnud kindel isegi selles, kas tegu oli kuritööga: Matteuse 25:14–30 jutustab loo kolmest sulasest, kes said oma isandalt talente. Esimesed kaks said vastavalt kümme ja viis talenti. Kuna kolmandale anti vaid üks, siis eeldasin, et tema osa oli üsna väärtusetu. Kes tahab millestki ühte, kui teistele antakse palju? Kas teda saab tõesti süüdistada selles, et ta kaevas oma talendi maa sisse?
Aga isand mõistis kolmanda sulase hukka ning heitis ta pilkasesse pimedusse. Ma ei suutnud mõista, miks pidi talendi kasutamata jätmine lõppema selliste katastroofiliste tagajärgedega.
Mis on talent?
Talent on mõõtühik, millega inimesed ammusel ajal raha vaagisid. Talent kulda oli oluliselt väärtuslikum kui talent pronksi. Aga tavaliselt kaaluti talendiga hõbedat. Piibliuurijad on eri meelt selles, mis oleks talendi hõbeda väärtus tänapäeval, aga paljud on jõudnud arusaamisele, et see võrdub 20 aasta keskmise palgaga. Seega oleks tänapäeval kolmanda sulase hõbedatalent väärt vähemalt pool miljonit USA dollarit.
Selle uue teadmisega kadus minu mure kuritöö ja karistuse suhtest ning ma hakkasin mõtlema iseenda elule. Jumal on andnud meile ainulaadsed talendid ja anded, mida me peaksime kasutama Tema auks ja kiituseks. Mõnele on antud palju ja teistele on ehk antud vaid üks. Aga ma tean, et olgu mul üks või viis, ma pean oma anni ava(sta)ma ning seda kasutama – kui ma soovin saada osa rõõmust, mille Isand Andja on minu jaoks valmis pannud ja mida ma saan kogeda siis, kui kasutan seda, mis mulle on antud.
Ava(sta) oma anne
Kolmas sulane tegi midagi õigesti. Ta avas oma anni, ta teadis selle väärtust. Ta teadis, et ta ei saa seda niisama vedelema jätta. See oli väärtuslik (pool miljonit dollarit!); keegi võib selle ära varastada.
Kas sina oled oma anni ava(sta)nud? Kas sa tead, mis see on? Kas sa tead selle väärtust?
Eesavil oli kingitus, mida ta ei avanud. Ta oli esmasündinu ja sellest tulenevalt oli tal sünniõigus. See tähendas, et tal oli õigus oma isa jõukusele – hiiglaslik osa võrreldes sellega, kes pidi saama ülejäänud pärandi, ja hiiglaslik varandus toonaste mõõdupuude järgi ja mõeldes Iisaki majanduslikule kindlustatusele. Iisak tegeles põllumajandusega vilistite seas, ta „külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda. Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks. Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid“ (1Ms 26:12–14).
Kaks kolmandikku Iisaki varast pidi jääma Eesavile. Kuid traagilisel kombel Eesav ei mõistnud oma osa väärtust. Isa päranduse nautimise asemel vahetas ta selle kausitäie hautise vastu. Ta mõtles nii: mis kasu on pärandist, kui ma suren nälga? Selline mõttekäik oli väga pealiskaudne ega vaadanud tulevikku, vaid ainult tänast söömaaega. Eesav mõtles nagu jahimees. Ta oli selles vallas osav (1Ms 25:27). Kui jahimees on hajameelne ega oska strateegiliselt mõelda, siis teda ei peeta osavaks. Eesav oleks võinud ka selles olukorras rohkem kaalutleda, tal oli selleks nutti. Selmet veenda ennast, et ta sureb kohe varsti nälga, oleks ta võinud endalt küsida: mis on minu elu eesmärk? Missugused tagajärjed on sellel, kui ma oma osa ära annan?
Eesavi pärand oli rohkem kui majanduslik. Esmasünniõigusega kaasnes vaimulik mõõde. Sellega kaasnes õnnistus. Aga mitte ainult õnnistus. Mõtle selle mõõtme nüanssidele, kui Iisak õnnistab teda, kes seda pärandit tõesti ihkas ja hindas: „Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini! Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!“ (1Ms 27:28, 29) Eesav sai siiski rikkaks, ent ta kaotas kohutavalt palju seetõttu, et ei hinnanud oma andi.
Kasuta oma annet
Me ei tea, mis oli kadunud poja nimi Jeesuse loos Luuka 15. peatükis, aga see ei saanud olla Eesav. Poeg ei pärinud esmasünniõigust. Sellest hoolimata oli see poeg väga innukas oma osa kätte saama, nii et ta ei suutnud õiget aega kannatlikult ära oodata. Tema ja ta pärandiosa vahel seisis isa hea tervis. Poja kannatamatusest sai pärast pärandi kättesaamist õnnetus. Sõna kadunud on nüüd tema külge kleepunud ja sageli seostatakse seda eksimisega. Tema tõttu tähendab see sõna hooletut raiskamist ja kulukat ekstravagantsust.
Ettevaatlik kolmas sulane, kes kardab talle usaldatud talenti ära raisata, kaevab selle igaks juhuks maasse. Imekspandaval moel on kadunud pillaja lool õnnelik lõpp.
Kas see siis tähendab, et elu ja mõtte raiskamine on parem kui arglik ettevaatlikkus? Kui see on sinu järeldus, siis mõtlesid sa välja enda Piibli. Kadunud poja lugu õpetab meile, et kahetsemine tähendab terve mõistuse kasutamist. Kolmanda sulase selgitus näitab, et ta on ikka veel omapäi, tal on ülevoolavalt süüdistusi ja eneseõigustust: „Ma tean, et sa oled vali mees.“
(Mt 25:24)
Eesav ei leidnud meeleparandust, „ehk ta küll seda pisaratega otsis“ (Hb 12:17). Aga kadunud poeg tuli mõistusele (Lk 15:17) ning kahetses. Ta mõistis, et ta oli oma anni ära raisanud, ja tuli muutunud mehena isa juurde tagasi. Enam ei olnud ta ülbe enesekeskne laps, kelle siht oli teha enda tegusid, ta ei õigustanud enda rikutud käitumist, ta tuli tagasi küpsuses ja tarkuses ja alandlikkuses ja kuulekuses, mis ilmnevad siis, kui Jumal annab kahetsemise anni (Ap 5:31). See and võimaldas tal tulla isa rõõmusse.
Kolmas sulane ja mina
Nüüd tean, kui suurel määral on kolmanda sulase lugu minu lugu. Ma tänan Jumalat (kes on andnud mulle osa oma jõukusest), et Ta on ka minule andnud kahetsuse. See võttis veidi aega, kuid nüüd on minu hirm ja ettevaatlikkus asendunud kahetsuse, teadlikkuse ja rõõmsa teenimisega. Ma olen ava(sta)nud oma anni ja tunnen selle kasutamisest rõõmu.
Kolmas sulane mattis oma talendi maha, kadunud poeg raiskas selle ära, Eesav tegi odava vahetuskauba, Juudas reetis selle.
Aga sina? Mida sina oma talendiga teed?
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
