Vaimu- ja armuandidest
Üks mees ootas autos oma abikaasat, kes lõpetas järjekordset päeva ühes Miami supiköögis. Ja varsti ta tuligi, kuid mitte üksinda. Seekord oli tal kaasas vanem väikest kasvu naine. Viimane pöördus mehe poole ja tänas teda, et ta lubab abikaasal supiköögis halastustööd teha, ning küsis, mis ametit autojuht peab. „Olen arhitekt,“ tuli vastuseks. „Oo, väga hea!“ vastas naine. „Siis saate kindlasti mulle mõne koopia teha.“ „Hea meelega. Mida tuleks kopeerida?“ oli mees vastutulelik. Väike naine sobras oma asjades, kuni leidis visiitkaardi: „Kas teeksite sellest mõned koopiad?“ „Jah, ikka teen. Heameelega. Kui palju neid vaja on? Kümme? Kakskümmend?“ Pikema pausita kõlas vastus: „Kolmkümmend tuhat palun.“
Seda väikest naist tunti siis ja tuntakse ka praegu ema Teresa nime all. Tema ise pidas enda kutsumiseks teenida ühiskonna kõige vaesemaid. Tema armuanniks või siis ka vaimuanniks oli teiste teenimine (Rm 12:7), tõeline diakoonia. Sind kindlasti huvitab, mis sai nendest visiitkaartidest, mille koopiaid ema Teresa nii suures koguses saada soovis. Juhtus nii, et see arhitekt ei piirdunud vaid visiitkaartidega. Ta tegi viimaseid tõesti palju, kuid lisaks ehitas ühe hooldekodu ja ühe maja ema Teresa õdedele ning leidis tee tagasi Jumala juurde.
Selliseid erilise pühendumisega inimesi on palju, kellel on rääkida samavõrd erilisi lugusid. Loomulikult on eriline teenimine võimalik siis, kui inimestes elab ka eriline Vaim. Kristlastena usume, et see on Jumala Vaim, kes on inimesi erinevate vaimuannetega või armuandidega õnnistanud, nagu kirjutab sellest ka Paulus kirjas roomlastele: „Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande.“ (Rm 12:6)
See, mida tegi ema Teresa ja mida on teinud ja teevad nii paljud teised, tundub meile tihti siiski võimatu. Taoline andidele orienteeritud teenimine eeldab teatud anni olemasolu. Siinkohal jõuamegi artikli probleemini: suurem osa kristlasi ei tea, mis on nende Jumalast antud and, või ei usu, et neile selline and üldse antud on. Raamatus „Koguduse loomulik kasv“ (Christian A. Schwarz, lk 24) on välja toodud uurimus, mille tulemusel selgus, et 80% küsitlusel osalenud aktiivsetest kristlastest ei osanud oma ande nimetada. Kas sina tead, milleks sind on kutsutud? Kas sina tead, mis on sinu talent? Sinu vaimuand? Sinu armuand? Kas sa usud, et sind on millegi sellisega õnnistatud?
Sama uurimuse huvipakkuv lisatulemus oli see, et „tõenäoliselt ei mõjuta ükski muu faktor kristlaste rahulolemist rohkem kui see, kas nad kasutavad oma ande või mitte“ („Koguduse loomulik kasv”, lk 24). Andidepõhine teenimine ja koguduseliikmete elurõõm on omavahel tihedalt seotud. Ja mis veelgi olulisem: andidele orienteeritud teenimine on üks olulisemaid koguduse elu ja kasvamist mõjutavaid omadusi. Samuti on loogiline, et kui „kristlased teenivad kaasa selles valdkonnas, kus on nende annid, siis nad üldiselt toetuvad vähem omaenda jõule ning enam Püha Vaimu väele“ (Samas).
Kas vaimuannid on midagi ebatavalist, üleloomulikku?
Aga mis ikkagi on need vaimuannid/ armuannid? Miks omistame neid tihti teistele, aga mitte endale? Üks põhjus seisneb ilmselt selles, kuidas tõlgendame Pühakirja.
Paulus kirjutab (1Kr 12:7), et Vaimu antakse igaühele „ühiseks kasuks“. Järgnevates salmides on loetletud üheksa vaimuandi: tarkus, tunnetus, usk, haigete tervendamine, imeteod, prohvetlik kuulutamine, vaimude eristamine, keeltega rääkimine ja keelte tõlgendamine (s 9–11). Pole imekspandav, et paljud seetõttu leiavad, et need loetletud vaimuannid on niivõrd erilised, et neid antakse vaid valitud vähestele. Kuid Pauluse vaimuandide loetelu pole siinjuures kuidagi ammendav ega piiritletud. Paulus soovib antud juhul rõhutada hoopis seda, et Jumala Vaim „jagab igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab“ (s 11). Mina loen siit välja, et vaimuandide allikas on Jumal, kuid annid ise võivad olla väga erinevad.
Pauluse kirjas roomlastele lähenetakse nendele vaimuandidele hoopis laiapõhjalisemalt. Rm 12:6–8 tuuakse esile teenimise andi, hingehoidja, juhataja ja hoolekandja ametit. 11. salmis kutsutakse üles teenima Issandat „tüdimatu innuga ja vaimult tulisena“. See polegi enam võimatuna näiv, vähestele mõeldud eesõigus. 1Pt 4:10 ütleb ka Peetrus: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.“
Mulle tundub, et igaühel on vähemalt üks vaimuand: teenimise armuand, mille osaliseks oleme ise saanud ja mida meid on kutsutud teistele edasi andma. Teenimiseks on lõputult võimalusi.
Kõigi kristlaste preesterlus
Seitsmenda päeva adventistide ülemaailmne kogudus on üheks oma tööpõhimõtteks võtnud kõigi liikmete kaasatuse printsiibi (inglise keeles: Total Membership Involvment). Sellest räägitakse meie koguduse kõikidel juhtivatel tasanditel ning ka meil Eestis on kõigi liikmete kaasatus põhimõtte ja eesmärgina sõnastatud. Kuid oma olemuselt pole tegemist uue arusaamisega. Kõigi liikmete kaasatusele viitab juba 2Ms 19:6, kui Jumal ütles Moosesele Siinai mäe jalamil, et „teie olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks“; igal iisraellasel oli eesõigus esindada oma eluga rohkemat kui iseennast. Jesaja kirjutab lootusrikkalt ja prohvetlikult, et „teid nimetatakse Issanda preestriteks, teist räägitakse kui meie Jumala sulastest“ (Js 61:6). Ja Peetrus annab sellesama aulise eesõiguse ja kohustuse, mis anti kord Siinai mäe jalamil Iisraelile, edasi vaimulikule Iisraelile ehk Jumala kogudusele: olla „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas“ (1Pt 2:9).
Kõigi liikmete kaasatus, kõigi kristlaste preesterlus, Kristuse ihu, elav kogudus – sõnastus võib muutuda, aga põhimõte on jäänud samaks. Kõik need kutsuvad iga kristlast üles ühel või teisel viisil teenima. Teenimine pole vaid neile, keda teenitakse, vaid ka neile, kes teenivad. Suurimat rahulolu kogevad need, kes ei ela vaid iseendale.
Kas mul on armuandi?
2005. aastal oli mul eesõigus viibida neli kuud Ameerika Ühendriikides. Oma esimesel hingamispäeval Wisconsini osariigis Janesville’i linnas otsisin üles sealse adventkoguduse ning astusin rõõmsalt, kuid arglikult sisse. Uksel tervitas mind laia naeratuse ja tugeva käepigistusega vanem härrasmees, kes mind edasi juhatas ja kohalike oludega tuttavaks tegi. Temast sai nende nelja kuu jooksul minu parim sõber. Tema teenimine seisnes selles, et igal hingamispäeval olin ma oodatud tema koju. Samas kirikus sain juba esimesel hingamispäeval tunda teistsugust teenimisviisi. Üks vanaproua nimetas ennast selle koguduse kallistaja-tädiks. Ta kallistas igal hingamispäeval kõiki, kes seda soovisid ja kes seda lubasid. Eranditult igal hingamispäeval sain ma temalt ühe kallistuse. Iga kallistus tõi mu palgele naeratuse. Ta teenis sellega, mis oli tema jaoks võimalik. Meenutan seda tänuliku südamega tänaseni.
Kutsumusi on palju, mis tähendab, et meil kõigil ei pea ega saagi olla samasuguseid andeid. Ka ema Teresa tavatses öelda: „Mina ei oska teha seda, mida sina teed. Sina ei oska teha seda, mida mina teen. Aga koos suudame Jumala nimel midagi ilusat teha.“ Just nii näen toimimas elavat kogudust. Kui iga koguduseliige rakendab kirglikult ja rõõmsa meelega just temale antud armuandi, siis pole võimalik, et kogudus ei elaks, ei kasvaks.
Mis meid takistab?
Kogudustes võib vaimuandide suhtes esineda mitmesuguseid äärmusi, mis võivad koguduste elutegevust lämmatada. Üheks äärmuseks võib kujuneda liikmete poolsunduslik ametisse sisserääkimine. Ameteid võib koguduses olla mitmesuguseid ja vahel võib juhtuda, et usinad koguduse juhtivtöötajad survestavad inimesi ametitesse, mis nende annete või kutsumisega üldse kokku ei lähe. Vastupidise hoiatava näitena võib aga tuua olukorra, kus nõudmised teatud ametikohuste täitmiseks ja ootused vaimuannete osas on nii kõrged, et keegi ei julge oma ebatäiuslikkuses neid funktsioone täita. Ja nii jääbki koguduses elu seisma, sest „las keegi teine sobilikum“ teeb. Aga kuidas saab Jumal meid sobilikkusega õnnistada, kui me kõigepealt vähemsobivatena proovi ei tee?
Mida teha, et oma armuand ära tunda? Usun, et see on üpris lihtne. Jumal ei anna kellelegi armuandi kui vastumeelset sundust. Meile antud and annab endast ise märku. Me räägime sellest, me mõtleme sellele, me igatseme seda, me märkame seda. Armuand on armastuse and ja see omakorda tähendab, et see and on midagi sellist, mida me armastame teha, mida me alateadlikult otsime ja taotleme. Mõni armastab muusikat, teine armastab laulda, kolmas lugeda, neljas õppida, mõnel on kuldsed käed, teisel rahutud jalad, üks on hea kuulaja, teisel on hea silm, kolmas armastab tehnikat. Milline iganes on sinu anne, seda on võimalik teiste heaks rakendada.
Armuannid on meie südames ja annavad meile erineval viisil märku, sosistades: kasuta mind.
Mida saame ära teha?
Varsti saabub Eestimaale jälle sügis (kahjuks), kuid koguduste elus ja tegevuses algab siis justkui uus kevad (õnneks). Üks valdkond, mis vajab meie kogudustes justkui varjusurmast äratamist, on diakoonia. See sõna on aja jooksul devalveerunud ning on seetõttu paljuski unustusse jäänud. Diakoonia pole vaid teatud tseremoniaalsete ja liturgiliste talituste läbiviimiseks mõeldud koguduse abistav osakond. Diakonid ja diakonissid on Jumala majapidajad ja teenijad. See on nii lai valdkond, et iga koguduseliige võiks kuuluda selle tegevuse ridadesse.
Ellen White kirjutab: „Kui me võtsime Kristuse vastu meie Päästjana, võtsime vastu ka tingimuse saada töötegijateks koos Jumalaga. Tegime Temaga lepingu olla täielikult Issanda päralt kui Kristuse armu ustavad majapidajad, töötades Tema kuningriigi ülesehitamise nimel maailmas. Iga Kristuse järgija omab tõotust pühenduda kogu oma mõistuse, hinge ja ihu jõuga Temale, kes on maksnud lunahinna meie hingede eest. Me otsustasime saada sõduriteks, astuda tegevteenistusse, ära kannatada läbikatsumine, häbi, etteheited, võidelda usuvõitlust, järgnedes meie päästmise Kaptenile.“ (Selected Messages, Book Two, lk 124)
Kui me südamest igatseme oma andeid Jumala ja teiste teenimiseks rakendada, siis Jumal on ustav ja vastab ülevoolavalt. Ka mul oli aastaid tagasi selle artikli alguses olnud arhitektiga sarnane kogemus. 2009. aasta sügisel olin vabatahtlikuna Etioopias Aafrikas. Vaeses Soddo linna slummis oli väike algkool, kus puudus vaatas vastu igalt poolt. Soovides midagi rohkemat selle kooli heaks ära teha, kirjutasin artikli ning palusin meie koguduselt Eestis abi. Olin seadnud tagasihoidlikud eesmärgid. Ühel päeval helises mu vana Nokia 3110. Helistati Eestist. Siis oli veel krooni aeg ning helistaja ütles, et minu kirjutatud artikkel oli neid liigutanud ning nad soovivad Soddos asuvat algkooli 100 000 krooniga toetada. Pärast kõnet laskusin sõnatult põlvili ning tänasin Jumalat uskumatuna tunduva ime eest. Ees ootasid seiklusrikkad ja tegusad nädalad, mis valmistasid suurt rõõmu.
Usun, et meil kõigil on armuande. Need on meie südames ja annavad meile erineval viisil märku, sosistades: kasuta mind. Vahel on muidugi vaja kellegi teise tõuget. On vaja kedagi, kes küsiks: „Mis ametit sa pead? Kas teeksid mulle mõned koopiad?“
