Mõne teemaga on nii, et esimese hooga jäävad mõtted sõnade taha kinni. No mis sa teed, kui mõisted alt veavad – satuvad kätte liiga kitsa, liiga laia, vaid poolenisti õige või lihtsalt kiivas tähendusväljaga. Ingliskeelsena nii laialt üle maailma levinud sõna worship on üks sellistest pea tõlkimatutest mõistetest, mille vasteks eesti keeles võivad olla nii ’jumalateenistus’, ’jumala teenimine’, kui ’ülistus’, igaüks isemoodi maiguga ning ingliskeelse paarilise tähendusest sutsu nihkes. See tähendab, et tuleb alustada definitsioonidest.
Valime selle mõttearenduse jaoks variantide seast ühe – ’jumalateenistus’ – ja täpsustame selle tähenduse: jumalateenistus on kogu elu hõlmav vastus Jumalale. See on loodu loomulik olek – elada vastusena Loojale – ning nii on jumalateenistus üks neist nähtustest, mille igavikulises loomuses võime kindlad olla. See on see, mis paratamatult meie südamest üles kerkib, kui mõistame Jumala armastuse suurust meie vastu. Nii on see meie maailmas ja kõigis teistes loodud reaalsustes. Nii oli see enne pattu ning saab olema pärast pattu. Patuses maailmas eneses on jumalateenistusel kaks olemust – see on korraga nii eesmärk iseeneses kui vahend Jumala lainepikkusele häälestumiseks. Kõik, mis seda toetab ja soosib, on hea ning kõik, mis seda pärsib, on kurjast. Ja kui asjalood elus sama selged ja lihtsad oleksid kui paberil, võiks selle koha peal lõpetadagi. Aga tegelikkus tõestab, et teema tahab harutamist, punkthaaval.
TÕSIASI NR 1: tõeline jumalateenistus keerleb alati ümber Jumala. See on ’jumalateenistuse’ definitsiooni juba mitmekordselt sisse kirjutatud. Tegu on meie ’vastusega’ Jumala algatusele – Tema on juba esimese sammu astunud ning ootab meilt teadlikku ja sihipärast vastust. Olenemata sellest, millise nurga alt või millise küsimuse valguses jumalateenistus aset leiab, saab selle keskpunktiks olla ainult Jumal ning Tema initsiatiiv suhtes oma looduga
JÄRELDUS NR 1: kui fookus nihkub mujale, on midagi mäda.
KUIDAS SEE MUUSIKASSE PUUTUB: muusika jumalateenistuse osana peab samamoodi eranditult alluma sellele reeglile – see peab toetama inimese lähedast suhet Jumalaga, tõmbama ülistajat Talle lähemale, olema kanal, mida pidi inimene saab Jumalale end ehedalt väljendada ning mille läbi ta saab Jumalat eredalt kogeda.
TÕSIASI NR 2: tõeline jumalateenistus hõlmab kogu inimest. Jumal igatseb puudutada meie olemise ja olemuse iga tahku: meie teooriat ja praktikat, meie mõtteid ja tegusid, meie põhivajadusi ja ilumeelt, meie hallainet, südant ja ülejäänud ihu. Seda võib kutsuda totus homo printsiibiks – meie vastus ei saa olla täielik, kui see ei hõlma lisaks ratsionaalsele ka meie emotsionaalset ja füüsilist mina. Selles punktis oleme ehk ajalooliselt natuke ühekülgseks jäänud. Valgustusajastu lastena tõstame sageli loogika ja faktiread tunnetest ja meie füüsilisest olemusest nii palju kõrgemale, et jätame viimased kaks unarusse või unustame sootuks. Kuigi kogu projekt sai kunagi alguse sellest, et tuli tulihingeliselt vältida teisi äärmusi, on mineviku mured kiskunud meid nendest teemadest nii kauge kaarega mööda käima, et tekib oht, et me ei lasegi Jumalal end neil lainepikksutel kõnetada. Nii jääb aga osa meie olemusest Jumala puudutusest ilma. Mõne jaoks tähendab see vaesemat vaimulikku elu, teise jaoks toob see kaasa täieliku võõrandumise religioonist, mis ei soosinud ta janu kustutamist.
JÄRELDUS NR 2: nii isiklik-individuaalne kui kollektiivne jumalateenistus peaks puudutama nii ihu, hinge kui mõistust ning kogu emotsionaalset spektrit.
KUIDAS SEE MUUSIKASSE PUUTUB: väga puutub, sest muusika on suhtlusvorm, mis suudab kohati kõnetada inimest täielikumalt kui ainult sõnad – lisaks verbaalsele sõnumile leiavad muusikas erilist kasutust meloodia ja rütm ning need haaravad kaasa ka emotsioonid ja keha. Muusika võimaldab vahetult väljendada inimkogemuse erinevaid aspekte – rõõmu, rahu, aga ka meeleheidet, frustratsiooni (uurige psalmidest või nutulauludest). Samuti pakub muusika erakordseid võimalusi edastada elemente Jumala olemusest, näiteks Tema vägevust ja jõudu. Muusika võib suunata meid melanhoolsele mõtisklusele, panna rõõmust rõkatama või anda vormi meis peituvale valule ning võimaldada see Jumala ette kanda. Muusika iseenesest juba kaasab inimesest rohkem kui vaid ta ratsionaalse mõttemaailma… ning kui muusika kasutamisel hoolitseda selle eest, et see peegeldab meie erinevaid emotsioone, saab see olla antud punktis suureks abiks.
TÕSIASI NR 3: tõeline jumalateenistus puudutab teisigi, vol. 1. Kui ühine eesmärk Jumalat teenida toob kokku pundi inimesi, seob Vaim selle kogukonnaks, osaduseks, koguduseks. Kui see kogudus sel eesmärgil uuesti kokku tuleb, peavad selle liikmed hakkama arvestama lisaks omaenese eelistustele ja vajadustele ka teiste kohalolijate vajadustega. See võib tähendada, et kollektiivses jumalateenistuses tuleb ette lõike, mis ei kõneta mind otseselt, kuid mis on just täpselt see õige sõnum inimesele minu kõrval. Imeline on see, et nähes, kui eriliselt Jumal meie igaühega räägib ning kui vaimustavalt mitmekesine on Temale vastamise viiside palett, õpime Teda veel paremini tundma. Mõnikord kõnetab selline avastus isegi rohkem kui täpselt minu mõõte pidi meisterdatud sõnum.
JÄRELDUS NR 3: kogukondlik jumalateenistus peab olema mitmekesine, et arvestada erinevate vajadustega.
KUIDAS SEE MUUSIKASSE PUUTUB: see, et muusikamaitse üle nii tuliseid vaidlusi peetakse, kõneleb kindlalt sellest, kui vägeva vahendiga on tegu. Samas teeb selline eelistuste kirjusus ja arvamuste ägedus kollektiivse muusikavaliku äärmiselt keeruliseks. Ehk on olulisim siin meeles pidada, et mina ei ole maailma naba ning et kui me kogudusena kokku tuleme, leiame end samast ruumist terve suure pundi inimestega, kel igaühel on Jumalaga oma lugu – omamoodi stiili, arengukaare ja sündmusteahelaga. Samavõrra, kui tulin kirikusse oma loole lisa saama, olen siin nüüd osana kõigist neist teistest lugudest. Võib-olla Jüri mu vasakul käel on täis rõõmu, mis nõuab elavalt Jumalaga jagamist, aga Mari minust paremal vajab muusikast kinnitust, et Jeesus oli Valudemees ja mõistab ta leina. Minu ülesanne on seista hea selle eest, et ka nemad oma jao saavad, olgu see siis minu looga sama nägu või hoopis omamoodi.
TÕSIASI NR 4: Tõeline jumalateenistus puudutab teisigi, vol 2. Jumalateenistus on vägevaks tunnistuseks neile, kes veel sellesse Jumalat teenivasse gruppi ei kuulu. Meie vastus Jumala tööle meie elus on veenvaim tegur misjonitöös. Et see võimalikult tõhus oleks, peaksid inimesed väljaspool kogudust sellest vastusest aru saama – meetodid ja vormid, mis neid kuidagi ei kõneta või mille ’ümberpanemiseks’ peab tohutult lisaenergiat kulutama, ei täida siin oma eesmärki. Kogudust on kutsutud olema tähendusrikas nii, et see on väljapoole mõistetav.
JÄRELDUS NR 4: jumalateenistus peaks olema asja- ja ajakohane.
KUIDAS SEE MUUSIKASSE PUUTUB: mis see kultuur muud on kui posu sõnatuid kokkuleppeid selle kohta, mida kuidas tehakse ja mis mida tähendab. Kultuur muutub ajas ning sellega koos ka tähendustesüsteem, ’normaalsed’ praktikad ning mõistetav helikeel. Kui usume, et meie jumalateenistus peaks olema relevantne, ei jää meil miskit pidi muud üle, kui arvestada kultuuriga väljaspool me kiriku uksi. Mis tähendustevälja ühe või teise helikeelega laul neile loob? Kui mõistetavad on sõnad, mida alguslaulu jaoks seinal näitame? Millest kõneleb meie teenistuse elementide kvaliteet? Kui leiame, et üleeilsed viisid ei oska enam tänasele inimesele tänavalt oma mõtet täpselt edasi anda… kuid tänased laulud ei kanna väärtusi, millesse ausalt usume, võiks ju võtta kätte ja natuke ka ise luua – aja- ja asjakohast muusikat, mille juured on kinni sügaval meie isiklikus kogemuses Jumalaga.
* * * *
Need neli punkti katavad laias laastus jumalateenistuse põhilised dimensioonid – Jumal, inimene ise, teine sama eesmärgiga inimene ning teine, veel teadmatuses olev inimene. Ja kui asjalood elus sama selged ja lihtsad oleks kui paberil, võiks selle koha peal lõpetadagi. Aga tegelikkus tõestab, et kohati kisuvad mõttevahetused nende punktide praktikasse panekul tuliseks…
Kui inimesed kokku tulevad, läheb kõik teadagi keeruliseks – igaüks tuleb oma mätta pealt, oma eelistuste, arusaamade ja igatsustega ning kui nendega teadlikult ei tegeleta, kisuvad vaidlused ja poolevõtud pea kogudusse koledad lõhed. Sellise koleda saatuse vältimiseks leiab abi Pauluse esimesest kirjas korintlastele, eriti peatükkidest 12 ja 14. Need lõigud annavad ülevaate sellest, kui keeruline tasakaalutrikk see samaaegne ühtsuse ja mitmekesisuse säilitamine on. Paulus kõneleb erinevatest andidest ja sellest, kui oluline on osata kogukonnas erinevusi hinnata ja väärtustada, ning kutsub meid samas üles toimima ühe ihuna, milles „kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed” (1Kr 12:26). Paulus rõhutab, et kogu mitmekesisuse peamine eesmärk on üksteise ülesehitamine ning et kõige targem on kogu seda variantiderohkust kasutada korrapäraselt ja strateegiliselt (1 Kr 14) – kõik sündigu viisakalt ja korra järgi, igale hingele midagi. Kogukondlikku jumalateenistust vormides peab püüdlema selle poole, et kogu kogudus sellest üles ehitatud saab – kord mina sind, siis sina mind. Kui mõni grupp koguduses eksklusiivselt ainult enda eelistustele vastavaid jumalateenistuse väljundeid talub, ei luba see teistel oma ’toitu’ saada ning jumalateenistus ei teeni sellele seatud eesmärki. Nii on suur osa ’õigest’ ja ’valest’ praktikast seotud kontekstiga – konkreetsesse inimrühma tervikuna ning sellesse kuuluvate üksikisikute vajadustega. Kõige selle keskele asetab Paulus targalt oma kirjade kõige kuulsama peatüki – tõelise kannatliku armastuse kirjelduse.
Võib-olla on see mõttearendus siin sulle pettumuse valmistanud? Pealkirjas justkui lubas, et juttu tuleb muusikast, aga selles vallas midagi konkreetset nagu paika pandud ei saanudki. Peame tunnistama, et see sai meelega nii. Tundub, et elus on nii, et mõnikord võtab mõni äärepealne piprane teema niimoodi võimust, et põhiküsimused lootusetult varju jäävad. Muusika-teemalised arutelud on juba aastakümneid nii palju võhma võtnud, et jumalateenistuse sisuline tahk on varju jäänud. Selle asemel et kokku tulla ja Jumalat teenida, tirime kirikusse ja argivestlustesse hooga kaasa oma maadlusmatid, käärime käised üles ja muudkui lajatame vastastikku. Ja asjad on vist vussis, sest niimoodi paneme mööda juba esimese punktiga eelpool loetletud tõsiasjade reas ning 1 Korintose 13. peatükist ei jää suurt midagi järele.
Vaatamata sellele, et me ei taha kuidagi oma elu ja suhet Jumalaga ilma muusikata ette kujutada, peame meeles pidama, et muusika ei ole asja iva. Muusika on üks jumalateenistuse vahendeid – kommunikatsioonikanal, mis on küll võimas ja mõjus, kuid peab sobituma suuremasse pilti. Märksa olulisem on see suurem pilt paika saada… ning mõned pisemad, kuid seni nii tulised tundunud küsimused osutuvad laiemast vaatenurgast piiludes üsna kõrvalisteks. Ehk on kõige olulisem, et järgmisel korral jumalateenistusel osaledes teeme seda teadlikult, tahtlikult ja sihipäraselt – keskendunult sellele, mida ise Jumala ette soovime kanda ning kuidas saame teistel endi ümber võimaldada Jumalat kogeda.
