Prohvet, kes kaebas
„Kui kaua, Issand, pean ma appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Või sulle kisendama vägivalla pärast, ilma et sa aitaksid? Miks sa lased mind näha nurjatust ja vaatad ise seda õnnetust pealt?“ (Hab 1:2,3) Nii alustab prohvet Habakuk samanimelises Vana Testamendi raamatus, kus on vaid kolm peatükki, kuid küllaga raskeid dilemmasid. Ja Habakuk ei karda küsida raskeimat küsimust, mis kordub üha uuesti lugematute inimeste huulilt, kui juhtub midagi sellist, kus süütud ja väetid kannatavad: miks Jumal lasi sellel juhtuda? Miks armastuse Jumal, Kõigeväeline, ei sekkunud, ei sekku olukordadesse, kus ebaõiglus ja ülekohus on ilmselge? Järgnevalt vaatamegi lähemalt, kas Habakuki küsimused said ka oodatud vastuse. Kas tema lugu, tema tunnistus, aitab meid meie kimbatuses, kui meie olukorrad meis sarnaseid küsimusi tekitavad?
Kes oli prohvet Habakuk ja millal ta tegutses?
Ilmselgelt ei keskendu Habakuki raamatu kolm peatükki Habakuki isiku kirjeldamisele, mistõttu pole meil tema kohta eriti midagi teada, nagu ka teiste Juuda viimaste prohvetite kohta (Sefanja, Nahum, Obadja). Samuti ei mainita Habakukki mujal Piiblis. Arvatakse ja oletatakse, et Habakuk võis olla templi teenistusega seotud leviit, võibolla selle muusik, millele võiks viidata Hab 3:19, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei leidu. Samuti pole teada tema täpsem tegutsemise aeg, sest ühtegi temaaegset kuningat pole nimetatud. Kuid Habakuki raamatu kontekst, millest järgnevalt ka räägime, viitab sellele, et tõenäoliselt elas ta Juuda kuningate Joosija ja Joojakimi ajal, olles seega prohvet Jeremija kaasaegne.
Habakuk oli nii-öelda üleminekuaegne prohvet. Tema eluajal ja tema prohvetlikus ametis leidis aset kaks märkimisväärset suunamuutust. Esimeseks oluliseks muutuseks, mille tunnistajaks Habakuk oli, käsitleb uut geopoliitilist olukorda: pikalt sealset regiooni valitsenud Uus-Assüüria impeerium kaotas oma positsiooni, mis juhatas sisse uue, Uus-Babüloonia ajajärgu. Ajaloost on teada, et aastal 612 eKr vallutasid babüloonlased ja meedlased (ehk kaldealased) Assüüria pealinna Niineve, mille tulemusena Assüüria suurriik lagunes. Just sellisele geopoliitilisele muutusele tundub viitavat ka Habakuk, kui ta kirjutab: „Sest vaata, ma lasen tõusta kaldealased, kibeda ja tormaka rahva, kes käib maa laiuti läbi, et vallutada eluasemeid, mis pole tema omad. Ta on kardetav ja julm, temast enesest tuleb ta õigus ja vägi.“ (1:6,7)
Teine märkimist vääriv muutus on seotud mõtteviisiga, mille esindajaks Habakuk kahtlemata oli. Habakuk erines temale eelnenud prohvetitest selle poolest, et ta pigem kaebas Jumalale olukorra pärast Juudas, kui esitas Juudale Jumala muret oma rahva pärast. Tema raamat on justkui dialoog, kahekõne Jumala ja prohveti vahel, kus viimane püüab aru saada Jumala mõtteviisist. Seetõttu sarnaneb Habakuki raamatus käsitletu Iiobi raamatus püstitatud dilemmaga, siiski selle erinevusega, et kui Iiob uskus, et ta oli süütu, siis Habakuk tunnistab Juuda rahva süüd. Küsimus polnud selles, kas juudid väärivad karistust või mitte, vaid selles, et Habakuk ei saanud aru, miks Jumal kasutas sellist julma ja enesekeskset jõudu nagu Baabülon, et oma rahvast nende kuritegude pärast nuhelda. Miks on Jumal valinud need, kes „teevad omaenese jõu enestele jumalaks“ (1:11) oma rahva üle kohut mõistma (s 12)? See oli Habakuki suur küsimus.
Prohvet, kes tõreles Issandaga
„Kui kaua, Issand...?“ küsis Habakuk Jumalalt. Pole päris selge, kelle põhjustatud vägivalla pärast Habakuk esimese peatüki alguses Jumala poole hüüab. Kas ta viitab assüürlastele või egiptlastele kui rõhujatele? Või räägib ta oma rahvast, juutidest, kes olid nii mandunud, et riigi seadus oli „jõuetu“ (1:4)? Ilmselt polegi see niivõrd oluline, sest ühel või teisel viisil oli prohvet selle tunnistajaks, mida oli talumatu vaadata. Mis Habakuki tõeliselt hämmastas, on see, kuidas Jumal selle olukorra lahendas, määrates kaldealased ülekohtuste karistajateks (1:5,6). Just see jäigi prohveti jaoks arusaamatuks.
Habakuk esitas Jumalale justkui väljakutse: „Su silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja, ja sina ei või vaadata õnnetust. Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab selle, kes on temast õigem?“ (1:13) Õigluse tunnetus oli Habakukil kõrge. Lausa nii kõrge, et ta pidas vajalikuks käsitleda jumaliku õigluse küsimust. Ta sai aru, et juudid olid oma jumalakartmatu eluviisiga kaugel sellest õigusest, mida nad olema peaksid, kuid ta siiski imestas, miks Jumal kasutas oma rahva karistamiseks neid, kes olid palju hullemad. Kaldealastega võrreldes olid Habakuki arvates juudid siiski palju paremas olukorras. Selline kohtumõistmine jäi prohveti jaoks arusaamatuks. Ja selles suhtes oli Habakuk oma eelkäiatest teistsugune. Prohveti ülesanne oli ju prohveteerida ehk talle näidatud edasi anda, kuulutada, mitte selle üle spekuleerida ja Jumalale etteheiteid teha. Seetõttu on Habakuk prohvetite seas omamoodi nähtus.
Issanda vastus prohvetile on kirja pandud teises peatükis, millele eelneb prohveti vägagi provokatiivne sissejuhatus: „Mina seisan oma vahipostil, asun linnusel ja vaatan, et näha, mida ta mulle räägib ja mida ta mulle vastab mu etteheite peale.“ (2:1) Ja Issand vastas, lühidalt ja konkreetselt. Ilmselt võib Jumala vastuse kokku võtta teise peatüki salmidega 2–5, millele järgneb neli hädakuulutust neile, kes vägivalla ja ülekohtuga oma eesmärke ellu rakendavad. Kuid Issanda vastuse Habakukile võiks kokku võtta ühe fraasiga: „Aga õige elab oma usust.“ (2:4) Jumal andis selles kontekstis mõista, et ükski hoopleja ja „täitmatu otsekui surm“ (2:5) ei jõua sihile. Juba siis kuulutas ta ette, et Jumala rahva karistaja ei pääse ka ise karistuseta. Kuid see selleks.
Usk või fakt?
Palju olulisem on korraks pöörata tähelepanu sellele fraasile: „Aga õige elab oma usust.“ Miks Issand seda ütles? Tasub äramärkimist, et ka Uues Testamendis kasutab Paulus just sedasama mõtet „aga õige jääb usust elama!“ (Rm 1:17), viidates seal tõenäoliselt just Habakuki raamatule. Ta kordab seda mõtet ka Gl 3:11 ja Hab 10:38. See on Pauluse teoloogias võtmetähtsusega põhimõte. Ja miks ei peakski? See pärineb ju Jumalalt. Selles tähendusrikkas mõttes on peidus dilemma, mis on eriti omane ka meile 21. sajandil: teadus ütleb, et kõige aluseks on faktid, tõestatavad seaduspärasused. Jumal aga näib ütlevat, et õigeks eluks piisab usust. See „usk fakt“-dilemma on eriti tuline meie teadmistepõhises ühiskonnas. Ja seda, et me soovime asjadest aru saada ning protsesse mõista, ei saa kuidagi pahaks panna. Just seda näib ka Habakuk tegevat. Sisuliselt ta soovib, et Jumal põhjendaks, selgitaks, paneks lauale faktid, mis õigustaks Tema tegemisi või tegemata jätmisi: Miks sa „vaatad ise seda õnnetust pealt?“ (1:3) Faktid palun! Nii seisis Habakuk vahipostil, asus linnusel ja vaatas, püüdis mõista.
Kuid Jumal vastas talle, et õiglase elu elamiseks pole vaja niivõrd fakte, vaid on vaja usku. Kogu see kahetsusväärne olukord oli Juudas tekkinud mitte Jumala tegevuse, vaid juutide endi usupuuduse tulemusena. Habakuk tahtis mõista Jumala tegevust, motiive, suunates sellega oma tähelepanu kõrvale tegelikust probleemist: inimesed tegid oma uskmatuses üksteisele ülekohut, mitte Jumal. Jumal pakkus Habakukile lahendust (õige elab usust), prohvet soovis aga fakte (Jumala tegevuse ja tegevusetuse õigustust).
Habakuki raamatu kolmandas peatükis saab ilmseks, et prohvet mõistis Jumala vastust ning leppis sellega, et tegelik probleem oli neis endis, mitte Jumalas. Oma nutulaulus Jumala poole tunnistas ta alandlikult, et kardab Jumala tegu (3:2), kuid samas ei võidelnud enam Jumala otsuse vastu, paludes vaid halastust. Tema õigusest pole enam jälgegi ning 19. salmis ta tunnistab: „Issand Jumal on minu jõud.“
Jätkuvalt päevakajaline dilemma
Õiguse ja õigluse küsimus on jätkuvalt ja lausa kasvav ühiskondlik väljakutse. Nagu artikli alguses sai öeldud, küsime me endiselt Habakuki sarnaselt neidsamu küsimusi: kus oli Jumal siis, kui...? Aga see ei lahenda tegelikke olukordi. Kui Jumal ka meile adekvaatselt ja faktipõhiselt vastaks, kas see oleks lahendus? Kas see muudaks olukorda? Palju tervem ja olulisem oleks ilmselt vaadata hoopis iseendasse ja küsida endalt seesama küsimus: kus olin mina siis, kui...? Mida saaksin mina või meie teha teisiti, kui...? Kas ma elan usus nende põhimõtete järgi, mida igatsen ühiskonnas ja enda ümber näha?
Habakuki dialoog Jumalaga näib eelkõige õpetavat, et lihtne usk aitab elus paremini edasi kui põhjapanevad faktid. Või veelgi olulisem: vast õpetab Habakuki raamatu lugu, et elus ei saa läbi vaid omaenese jõule toetudes. Rahvas, kes tegi edukuse ja jõu taotlemise ja demonstreerimise enda jaoks kõige tähtsamaks (1:11), oli jõudnud ebajumalakummardamise ülima vormini. See tundub kahjuks liigagi tuttav, kui heita põgus pilk meie päevapoliitilisele olukorrale, kus maailma suurvõimud kummardavad iseenese suurust. Kuid Jumala vastus Habakukile on olemas. Ja see vastus on fookuse küsimus. See fookus on usu küsimus. Usk on aga usalduse küsimus.
KAS TEADSID ET: Nimi Habakuk tähendab „see, kes süleleb; haarab ümbert“, mis on selles mõttes sümboolne, et raamatu kolmandas peatükis prohvet piltlikult klammerdub Jumala külge. Issand ütles Habakukile need kuulsad sõnad: „Aga õige elab oma usust.“ (Hab 2:4) Habakuk oli üleminekuaja prohvet. Tema oli ilmselt selle tunnistajaks, kuidas Assüüria impeerium lagunes ja selle asemele tõusis UusBabüloonia, kaldealaste ülemvõim.
