Vana Testamendi kõige viimases raamatus on Jumalal mure. Ta vaatleb olukorda, milles Tema rahvas on, ning leiab, et vaja on äratust. Nii läheb Ta oma prohveti juurde ja annab talle rahvale edastamiseks sõnumi, mida võime lugeda Malaki 3:6-12.
„Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud, ja teie, Jaakobi lapsed, ei ole otsa lõppenud. Oma vanemate päevist alates olete te lahkunud mu määrustest ega ole neid pidanud. Pöörduge tagasi minu juurde, siis pöördun mina teie juurde, ütleb vägede Issand.
Aga teie ütlete: „Kuidas me peaksime pöörduma?”
Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me sind röövime?”
Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite! Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni. Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Issand. Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Issand.”
Jumal teeb kohe päris alguses selgeks, et teemaks on leping Tema ja Tema rahva vahel, konkreetsemalt aga leping, mille Ta on sõlminud Jaakobiga (1. Moosese 28:13–15). Tema oli olnud lepingule ustav – Jaakobile antud tõotused olid täidetud – Jaakobi järeltulijatest on saanud õnnistatud rahvas ning see rahvas võib elada maal, kust Jaakob põgenes. Küll aga on vajakajäämisi Iisraeli poolt.
On huvitav, et Jumal ei loetle inimestega sõlmitud lepingute puhul üles kõiki tingimusi, mis on vajalikud täita lepingu teisel poolel, vaid piirdub tavaliselt tõdemusega, et nemad on Temale rahvaks (nt z1. Moosese 12:2; 1. Moosese 46:3 jm). Jumala rahvaks olemine ei ole aga ainult nimi, vaid midagi palju enamat.
Ning nüüd vaatab Jumal inimesi ja on mures. Tundub, et Tal ei ole enam seda päris enda rahvast. On Jaakobi järeltulijad, õnnistatud ja kaitstud, nii et nad ei ole otsa lõppenud sellel Jaakobile tõotatud maal, kuid nad ei ole Jumala juures. Ja ta kutsub neid tagasi: pöörduge tagasi minu juurde.
On selge, et Jumal tunneb Loojana muret ja kannab hoolt kõigi oma loodute pärast. Isegi need, kes ei tea Jumalast midagi, on Tema poolt kaitstud ja varustatud. Jeesus ütles, et Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! (Matteuse 5:45). Ja ometi igatseb Ta anda nii palju enamat neile, kes Teda oma Isaks ja Issandaks peavad.
See on nähtav ka Malaki üleskutses. Jumal ei taha jätta rahvast lihtsalt olema, vaid Ta tahab neid eriliselt õnnistada. Ta tahab avada taevaluugid ja kallata õnnistust küllastuseni, Ta tahab hoolitseda nende põlluvilja ja viinapuude eest niimoodi, et kõik rahvad näeksid ja tunnistaksid nende õnnistatud seisu.
Ning seetõttu tuleb Jumal ja ütleb, et minu rahvas, me peame rääkima. Pöörduge tagasi minu juurde ja tunnistage mind Jumalaks. Tehke proovi ja te näete, et õnnistused järgnevad.
Selle tagasipöördumise keskmes on kümnis. Jumala poolt seatud kümnes osa kogu meie sissetulekust, mis kuulub ja on pühitsetud Talle (3. Moosese 27). Kümnis on, sarnaselt hingamispäevaga, Jumala väga konkreetne korraldus – nii nagu meie osa ei ole valida hingamispäeva pidamise päeva ega kestust, on kümnise suurus ning kasutamise viis Jumala poolt paika pandud. Sarnane on ka Jumala ootus selles osas, mida me teeme ülejäänuga. Nii nagu Ta ei kutsu meid olema adventistid seitsmendal päeval, vaid adventistid igal seitsmel päeval nädalas, on oluline kogu meie elu. G. Edward Reid, PõhjaAmeerika divisjoni pikaaegne kristliku majapidamise tööharu juht, sõnastas selle nii: „Kuigi kümnis on kristliku majapidamise aluseks, on oluline ka ülejäänud 90 protsendi kasutamise viis.”
Tegelikult on ka Malaki prohvetikuulutusest selge, et Jumal ei ole huvitatud ainult kümnendikust meie rahast ja seitsmendikust meie ajast, vaid kõigest. Jumal ei ole huvitatud meie rahast ega meie ajast (otsekui see saaks olla meie oma, kui see kõik tuleb Tema käest), vaid Tema huvi on olla koos oma rahvaga, täielikult, mitte ainult mingi murdosa ulatuses.
Tasub siiski meeles pidada, et kümnis ei ole omamoodi pilet Jumala ligiollu, vaid see kannab endas Jumala usaldamise (ees) märki. Kümnise tagastamisega Jumalale tunnistame end olevat Temast Tema õnnistustest sõltuvad ning kinnitame, et Jumal on meie elu Valitseja.
Ja selle abil oleme ka Tema püha töö kaastöölised. Ellen White kirjutab: „Ta [Jumal] on asetanud oma aarded inimeste kätesse, kuid nõuab, et üks kümnendik oleks ustavalt Tema töö jaoks kõrvale pandud. Ta nõuab, et see osa pandaks Tema varaaita. See tuleb Talle tagastada kui Tema oma; see on püha ja seda kasutatakse pühadeks eesmärkideks, toetamaks neid, kes kannavad päästesõnumit igasse maailma ossa.”
G. Edward Reid on öelnud, et „isekus tuleb loomulikult, kuid lahkust ja finantsilist ustavust peab õpetama. [Kuid kui] sa oled kord seda kogenud, siis sa ei taha enam teistmoodi...” Ning seetõttu me peame rääkima...
