Issanda päev on ligidal
Sefanja raamatus on ainult kolm peatükki ja nende lugemiseks ei kulu rohkem kui 15 minutit, kuid selle sisu ei saa lugejat ükskõikseks jätta. Prohvet Sefanja annab selles raamatus edasi Issanda sõna, mis alustab igas mõttes kurjakuulutava apokalüptilise sündmuse kirjeldamisega: „Ma võtan maapinnalt kõik sootuks ära,” ütleb Issand. “Ma võtan inimesed ja loomad, võtan taeva linnud ja mere kalad; ma panen õelad komistama ja hävitan inimesed maapinnalt, ütleb Issand.” (Sf 1:2–3) See kõlab ehtsa maailmalõpu kirjeldusena ning peaks igas lugejas vähemalt tähelepanu äratama.
Järgnevates salmides ja peatükkides eriti paremaks ei lähe. „Olge tasa Issanda Jumala ees,” jätkab prohvet, „sest Issanda päev on ligidal...” (s 7) Järgnev terminoloogia on jätkuvalt värvikas: „Issanda tapaohvri päeval” (s 8), „nuhtlen sel päeval kõiki” (s 9), „ligidal on Issanda suur päev, Issanda päeva hääl” (s 14), „Issanda vihapäeval: tema püha viha tules hävib kogu maa” (s 18). Selline sissejuhatus tekitab terve rea küsimusi. Miks selline lähenemine? Miks selline sõnum? Kelle jaoks? Mida sellest järeldada?
Prohvet Sefanja ning tema ajastu
Prohvet Sefanja kui isiku kohta pole meil praktiliselt midagi teada. Eripärana torkab tema juures silma vaid see, et mingil põhjusel on tema sugupuud loetletud tagasi lausa neli põlve. Seda ei esine ühegi teise prohveti puhul, tavaliselt piirdutakse vaid prohveti isa nimega. Kuna Sefanja esivanemate nimesid pole võimalik ajalooliste isikutega kindlalt siduda, võib vähemalt järeldada, et Sefanja sugulussidemed olid antud kontekstis olulised. Sefanja polnud suvaline võõras. Ilmselt elas ja tegutseski ta just Jeruusalemmas.
Olulisima vihje Sefanja tegutsemise aja kohta leiame kõige esimesest salmist, kus on ära toodud fakt, et Issanda sõna tuli talle Juuda kuninga Joosija päevil, kes valitses aastail 639–609 eKr. Mis juhtus nendel aastatel, et Sefanja just sellise sõnumiga esines? Et olukorrast paremat pilti saada, tuleb ajas veidi tagasi minna.
Juuda kuningas Joosiast on lähemalt kirjutatud 2. Kuningate raamatu 22. ja 23. peatükis. See on kahtlemata huvitav lugemine, sest kuningas Joosijast räägitakse meile lugusid juba laste piiblitunnis. Joosija oli kuningaks saades kõigest kaheksa aastat vana, kuid ta valitses Jeruusalemmas järgmised 31 aastat. Kuid Joosiast räägitakse palju eelkõige sellepärast, et ta oli jumalakartlik kuningas ja „tegi, mis õige oli Issanda silmis.” (2Kn 22:2) Veelgi enam, kuningate raamat kirjutab Joosija kohta, et „enne teda ei olnud tema sarnast kuningat, kes oleks nõnda pöördunud Issanda poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest täiesti Moosese Seaduse kohaselt...” (2Kn 23:25) Milline tunnustus! Ja selleks on ka põhjust, sest see oli noor kuningas Joosija, kes juba kaheksa-aastaselt hakkas otsima Jumalat (2Aj 34:3) ja kes kaheteistkümneaastaselt hakkas puhastama Juudat ja Jeruusalemma ohvriküngastest, viljakustulpadest ning nikerdatud kujudest. Kaheksateistkümneaastaselt võttis Joosija ette taastada Issanda templi kunagise hiilguse ning leidis selle tulemusena üles unustusse vajunud Seaduseraamatu. See oli kuningas Joosija, kes pidas Jeruusalemmas Issanda auks taas paasapüha. Just sellise erakordse jumalakartliku kuninga valitsemise ajal tegutses prohvet Sefanja, kes kuulutas, et „Tema püha viha tules hävib kogu maa”. Milline kontrast! Kas kuningas Joosija usupuhastus, mida ta kogu maal teostas, polnud piisav, et Jumala kohtuotsust muuta? Miks Jumala viha ei leebunud?
Juuda kuningas Joosija ja naisprohvet Hulda
Näiline vastuolu kuningas Joosija usupuhastuse ja samal ajal tegutseva prohvet Sefanja armutu kohtukuulutuse vahel leiab loogilise lahenduse 2. Kuningate raamatus, kus kuningas Joosija pöördub pärast Seaduseraamatu lugemist murelikult ja alandlikult Jumala poole, et vastuseid saada. Mida täpselt Joosija Seaduseraamatust luges, pole teada, kuid ilmselgelt kohutas see teda sedavõrd, et ta käristas oma riided lõhki ja otsustas Jumala käest prohveti kaudu aru pärida, mida loetud sõnadest arvata. Joosija sai Seaduseraamatut lugedes aru, et „Issanda viha” oli süttinud nende vastu, „sest nad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu”. Pole teada, kas Sefanja oli selleks ajaks oma prohvetikuulutuse juba edasi andnud ja nii ise kuningat meeleparandusele kutsunud, kuid ilmselgelt kinnitavad tema prohvetikuulutused seda, mida kuningas Joosija oli lugenud ja kogenud.
2. Kuningate raamatust loeme, kuidas kuninga saadikud jõudsid naisprohvet Hulda juurde, kes elas samuti Jeruusalemmas ning kelle kaudu anti kuningale teada Issanda sõna: „Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda kuningas luges, sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele jumalatele... Mu viha on süttinud selle paiga vastu ega kustu mitte.” (22:16,17) Aga Juuda kuningale ütles Jumal prohveti kaudu nõnda: „Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.” (s 19) Ja sellepärast ütles Jumal Joosijale, et „sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” (s 20) Ja nõnda tõepoolest ka läks. Vaid mõned aastad pärast Joosija surma viidi esimesed juudid, sealhulgas ka noor Taaniel, Jeruusalemmast Paabelisse vangi. Veel loetud aastad hiljem (587. eKr) hävitas kuningas Nebukadnetsar Jeruusalemma, riisus selle varanduse ja viis suurema osa selle elanikest endaga kaasa. Kõik prohvetikuulutused läksid täide, kaasa arvatud see, millest kirjutab prohvet Sefanja.
Sefanja raamatu sõnum
Tekib ikkagi küsimus: miks Issand oma rahvale armu ei andnud? Miks Joosija reformid Juuda saatust ei muutnud? Kas Jumala viha oli tõesti muutunud nii suureks, et seda polnud enam võimalik kustutada?
Usun, et Sefanja raamatus on ka nendele küsimustele vastus olemas. Esiteks loeme Sefanja kolmandast peatükist, kuidas prohvet kirjeldab Jeruusalemma süüd: „Häda tõrksale ja roojasele linnale, kes on rõhuja! Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale (s 1,2). Mis või kes on see hääl, mida Jeruusalemma elanikud pole kuulda võtnud? Ilmselt on see prohvetite hääl, kuid äkki ka kuningas Joosija hääl, kes kutsus samuti rahvast üles ustavusele oma Jumala vastu.
Nimelt ei tähendanud Joosija reformid veel seda, et rahva süda oleks selle sisuga kaasa läinud. Sefanja raamatust võib selgesti välja lugeda, et hoolimata kuninga püüdlustest, olid Juuda „vürstid” nagu „möirgavad lõvid”, ta kohtumõistjad olid „õhtused hundid”, ta prohvetid „jultunud, truuduseta mehed”, ta preestrid „teotavad pühamut, rikuvad Seadust” (s 3 ja 4). Ehk teiste sõnadega: Juuda ja Jeruusalemma eliit, selle ametnikud ja vürstid ei muutnud oma hoiakuid. Hoolimata Joosija usupuhastusest ja pühendumisest, siirast usust, olid kuningas Manasse aegsed „jõledused” (2Kn 21:2) juutide seas endiselt levinud.
Päris lootusetu Sefanja sõnum siiski polnud. Prohveti kaudu ütles Issand: „Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval.” (Sf 2:3) Jääb mulje, et probleem polnud Jumalas, kes ei tahtnud armu anda, vaid rahvas, kes ei uskunud, et nad armu vajavad, kes ütlesid oma südames: „Issand ei tee ei head ega kurja!” (Sf 1:12) Sarnane mõtteviis on meile tuttav ka tänapäeval. Ja siit tuleneb ka teine vastus küsimusele, miks Joosija reformid Juuda saatust ei muutnud? Sest Jumal ütles Sefanja kaudu: „Sest minu õigus on koguda rahvaid, koondada kuningriike... sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval.” (Sf 3:8,9) Jumala arm ja Jumala õiglane valitsus käivad käsikäes. Arm ei tähenda, et karistust ei tule. Ja vahel järgneb arm alles karistusele, nagu kirjutab ka Sefanja: „Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes... sel päeval öeldakse Jeruusalemmas: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed! Issand Jumal on Su keskel, kangelane, kes aitab.” (3:12,16)
Mille muuga Sefanja raamatut kokku võtta kui sellega, et täpselt nii, nagu prohvetikuulutuses kirjeldatud, ka läks. Ja Paabeli vangistusest läks kodumaale tagasi just seesama jääk, millest Sefanja ning ka teised prohvetid kirjutavad. Aga sellega Sefanja raamatu lugu veel ei lõpe. Selle sõnad kõnetavad meid edasi. Vähemalt peaksid kõnetama, sest ka meie ootame „Issanda päeva”, seda suurt päeva, kus otsustatakse ka meie saatus. Seda võib Sefanja raamatust välja lugeda küll.
