“...sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.” Hb 4:10
Valisin kirjatüki aluseks selle salmi, sest Heebrea kirja neljas peatükk on juba tükk aega minus huvi äratanud ja natuke mõistmatu olnud. Väljavalitud salm algab – sest kes läheb tema hingamisse. Tema tähendab siin kontekstis Jumalat. Kes läheb Jumala hingamisse? Kuidas me saame minna Jumala hingamisse? Mida tähendab Jumala hingamine? Küsimustele vastuste saamiseks läheme ühe peatüki võrra tagasi ja loeme Hb 3:7, 8: „Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes.”” Siin kõneletakse Püha Vaimu häälest ja kõvast südamest kiusatusepäeval kusagil kõrbes. Lugedes seda peatükki edasi, saame aru, et Jumal räägib iisraellastest. See valitud rahvas eksis omal ajal väga palju. Kuigi Jumal oli vabastanud oma rahva egiptlaste orjusest ja käis nendega nelikümmend aastat koos päevast päeva, tegid nad oma südame kõvaks Jumala Sõnale. Rahvas nägi Jumala tegusid, millisel imelisel kombel Ta neid toitis ja jootis. Ta hoolitses nende eest, sest iisraellased olid eriline rahvas. Sellest hoolimata rahvas nurises ja kiusas Jumalat. Kõige selle ülbuse tõttu ütles Jumal: „Nii ma vandusin oma vihas: „Nad ei saa minu hingamisse!“ (Hb 3:11)
Ta ei lasknud oma rahvast hingamisse, aga mida see hingamine siis tähendab? Piiblikommentaar ütleb, et selles üheteistkümnendas salmis olev eestikeelne sõna hingamisse on kreeka keeles katapausis – määratud rahu, rahupaik. See tähendab tegevuse lõpetamist ja võib sisaldada rahu, mis järgneb tegevuse lõpetamisele.
Jumal vandus oma vihas: „Nad ei saa minu määratud rahu või rahupaika.” Millest iisraeli rahvas ilma jäi? 4Ms raamatu 13. ja 14. peatü- kist saame lugeda, millised sündmused aset leidsid. Kui Jumal arvas, et nüüd on õige aeg rahvale tõotatud maa anda, siis Iisraeli kogudus, eesotsas Moosesega, saatis välja maakuulajad. Maad läks uurima kaksteist meest, igast suguharust üks saadik. Mehed läksid, nägid, uurisid tõotatud maad ja võtsid kaasa erinevaid puuvilju, et näidata ülejäänud kogudusele, milline see maa on: maa jooksis piima ja mett, viljad olid seal suured ja maitsavad; maa oli väga rammus, linnad suured ja kindlustatud. Maauurijad nägid erinevaid rahvaid, ka Anaki järeltulijaid, kes olid võitmatu hiigelrahva kuulsusega. See tekitas iisraellastes hirmu. Rahvas hakkas haletsema ja nurisema, tehti isegi plaane Egiptusesse tagasi minemiseks. Seal oli ka mehi nagu Joosua ja Kaaleb, kes olid maakuulajate seas ja proovisid rahvast rahustada, et koos Jumalaga on kõik võimalik. Kuid maa vallutamine oleks neile elu maksma läinud, kui Jumal ei oleks sekkunud. Uskmatus, mis inimestest õhkus, oli Jumalale nii vastik, et Ta tahtis oma rahva hävitada. Ent Mooses, rahva juht ja eestkostja, palus, et seda ei sünniks, ja Jumal otsustas rahvast karistada teisiti. „Ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält, ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!” (4Ms 14:22,23)
Jumal ei lasknud oma rahval tõotatud maale minna. Ta ei lasknud minna Tema hingamisse, rahu paika – rahval ei olnud oma kohta, oma maad, kodu. Kindlasti olid nad pikast rännakust väsinud ja tüdinud. Nad olid jõudnud juba lõpusirgele, kus Jumal tahtis anda neile hea maa selle rikkalike viljadega. Nad olid nii lähedal, et said maitsta selle maa vilju ja nägid, kui imeline see paik oli, aga nad murdusid. See rahvas ei saanud tõotatud maale, nad ei saanud hingamist, nad jäid kõigest ilma. Kõik inimesed vanuses kakskümmend ja üle selle pidid surema kõrbes.
Mida ütleb see tekst meile tänapäeval? Kuidas käituda, et saada Jumala hingamisse? Läheme tagasi Uude Testamenti ja loeme. „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal.” (Hb 3:15,16). Kes olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik, kes olid Egiptusest Moosese juhtimisel välja läinud.
Täna on veel võimalus Jumala Püha Vaimu häält kuulata ja lasta see Ta oma südamesse, et südame mõtted oleksid head ja rõõmsad. Veel on võimalus saada Jumala hingamisse, saada selle rahu osaliseks, mida Tema meile pakkuda tahab. Meil ei ole vaja otsida siin maa peal tõotatud maad, kuhu Iisraeli kogudus läks. Iga inimene saab minna Jumala hingamisse just seal, kus ta parasjagu on. „Meile on kuulutatud evangeeliumi nõnda nagu neilegi, kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse.” (Hb 4:2) Kristlane käib vähemalt kord nädalas Jumala Sõna kuulamas, kui ta võtab ette tee kirikusse. See on osa Jumala hingamisest – minna hingamispäeval kirikusse ja hingata nädala tegudest. Kui Jumal lõi maailma ja kõik, mis maa,peal on, siis Ta hingas oma tegudest. Seda ütleb ka salmi teine pool: see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Sellega võtame Jumala endale eeskujuks.
Kuuldud või loetud Jumala Sõna peab inimesse talletuma, siis on sellest kasu. „Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul! (Hb 4:11) Meil on Jumala Sõna vabalt saadaval ja igal ühel on võimalik seda uurida. Me oleme väga õnnelik rahvas, et meil on võimalik lugeda Piiblit ja inimestele Jeesust tutvustada. Meil on võimalik saada rahu, mida pakub Jumal, ja meil on võimalik kutsuda sellesse ka teisi. Me ei saa seda rahu mitte oma tegude pärast, vaid uskudes Jeesusesse Kristusesse; Tema päästev arm teeb selle võimalikuks. Me võime juba täna olla tõotatud maal, kui laseme Püha Vaimu hääle oma südamesse!
