Jumala abi ei jää kunagi hiljaks, sellest kirjutatakse muuhulgas ka kirjas heebrealastele 4:16, mis ütleb meile, et „arm on abiks õigeks ajaks“. Mõnikord arenevad olukorrad nii kiiresti, et meile tundub, et isegi Issand ei jõua reageerida. Aga Ta jõuab – Ta on õigel ajal kohal ja Ta on Vägev Päästja. Sageli ei mõista me Tema sekkumise üksikasju, aga need polegi kõige tähtsamad. Nii ka järgmises, ajakirjas Nykyaika trükitud loos, millega üks armas Tallinna koguduse õde mind varustas.
„Ei ma sure, vaid jään elama ja jutustan Jehoova tegusid.“ (Ps 118:17)
Tegin parasjagu kepikõndi. Seekord olin valinud tavapärase põllutee asemel autotee. Mul oli kombeks jalutuskäigu jooksul korrata tekste Taaveti lauludest. Seekord oli mul meeles 121. psalm. „Ma tõstan oma silmad mägede poole: kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku!“ (salmid 1–3) „Issand on su hoidja, Issand on su kaitsev vari su paremal käel!“ (5. salm)
Nägin kaugemal teed mööda lähenevaid võistlushoburakendeid. Astusin vasakul asuvale teepeenrale võimalikult teeserva lähedale. Läheneva hobuse juht juhtis minust möödumiseks hobuse võimalikult tee keskele. Hoburakend lähenes minule kiirust vähendamata.
Äkki muutus kõik. Hobune hakkas lõhkuma ning lisas seejärel tempot. Sellele lisaks tormas hobune nüüd ka tee keskelt ära ja suundus just sellesse teeäärde, kust mina neile vastu kõndisin. Lõhkuv hobune ei näe ega kuule midagi ega ole ka juhitav. Hobune oli vahus ja pidurdamatu. Kõik järgnev toimus loetud sekundite jooksul. Raevunud hobune jooksis suurel kiirusel otse minu poole. Üritasin hoida teeservale võimalikult lähedale. Olin hirmul. Mõne hetke pärast võisin olla hoburakendi all. Olukord oli lootusetu. See ei võinud ometi nii olla! Lõhkuv hobune on päris kole vaatepilt. Hobune lähenes, pea püsti, ja tema lahtisest suust paistsid selgesti suulised. Kabjad kerkisid maast kõrgele õhku, kui ajur püüdis lootusetult kõigest jõust ohje pingule tõmmata, et hobust kuidagi endale kuuletuma sundida.
Mida teha? Vasakul oli lumevall. Kõigele lisaks vajus vastutuleva hoburakendi teine ratas sügavasti lumme. Ajur tõmbas ohjadest nii palju kui jaksas, et juhtida hoburakend jälle tee keskele tagasi. Olin ehmatanud ja kabuhirmul. Tundsin, et seisan silmitsi surmaga.
Siis toimus midagi. Ei saa tänaseni aru, mis täpselt juhtus, ega püüagi seda seletada. Olin justkui unes, kui mind viimasel hetkel enne hobusega kokku põrkamist äkki kas veeti või tõugati tee paremale poolele. Üks hetk hiljem oleksin olnud hobuse kapjade ja hoburakendi all. „Issand on su hoidja, Issand on su kaitsev vari su paremal käel!“ (5. salm)
Hoburakendi ratas vihises minu kõrvalt mööda nii lähedalt, et haaras kaasa minu vasakus käes oleva kepi, mis murdus nagu õlekõrs. Hobune oma ajuriga kadus hirmsasti galopeerides kaugusse. Seisin seal, ehmunud ja hämmeldunud. Olin ikka veel elus ja korralikus šokiseisundis. Olin seisnud silmitsi surmaga hobuse armutute kapjade all. Kui ma pisut rahunesin, hakkasin nutma. Kiitsin ja ülistasin oma Kaitsjat, kes oli mu elu päästnud.
Ajuril õnnestus ehmatanud hobune peatada alles pika maa pärast. Mitu päeva hiljem külastas mind hobuse omanik. Ta tõi mulle katkiläinud keppide asemel uued kepid. Rääkisime juhtunust. Mees rääkis, et kuigi hobune oli pisut kartlik, polnud ta veel kunagi lõhkuma hakanud. Kui ma rääkisin sellest, et see oli sekundite küsimus, millal ma oleksin jäänud hobuse ja hoburakendi alla, vastas ta, et küsimus polnud enam isegi sekundites. Mees oli kindel, et ma jäingi tema hobuse ja hoburakendi alla. Siis sain aru, millist ehmatust oli see mees nende hetkede vältel kogenud – kuni ta nägi, et ma olen elus.
Minu hinge sügavustesse jäi pikaks ajaks pilt pea kõrgele tõstnud hobusest, kelle suu oli nii pärani, et suulised olid täiesti nähtaval, ja julmadest üha kõrgemale tõusvatest kapjadest ja ajurist, kes lootust kaotades pingutas kõigest jõust ohje, et hobust kuuletuma saada. Palusin oma sõpradel ka minu eest palvetada. Vähehaaval see pilt kadus ja ma vabanesin sellest painajast.
Sel päeval täitusid sõna-sõnalt Taaveti laulu sõnad: „Issand on su hoidja, Issand on su kaitsev vari su paremal käel!“ (Ps 121:5) Päevi imestasin selle üle, et olen elus. Kulus natuke aega, enne kui elu tavapärases tempos jätkuda võis. Vahel mõtlen, et elu pole enam endine – toimunu avaldas mulle nii tugevat mõju. Ma oleks nagu uue elu saanud. Iga päev on mulle nagu suur Jumala kingitus. Tänu Issandale!
„Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge! Issand hoiab su väljumist ja su tulemist nüüd ja igavesti!“ (Ps 121:7–8)
Anja Virolainen
Ajakirjast Nykyaika 05/2014
Kui meie Soome õde kirjutas Issanda päästest, mis temale osaks sai, siis mina mõtlesin, kui sageli oleme meie olukordades, kus Issand igatseb kellelegi mõnes olukorras toimetulemise ja abi organiseerida mõnda oma last – kas või meid – kasutades. Kas ta leiab mind ja sind sellisele juhtimisele avatuna? Mis või kes on minu elus esimesel kohal? Neile küsimustele aitab ehk vastuseid leida järgnev lugu, kus samuti hoiti viimasel hetkel ära kokkupõrge – seekord inimese ja kaubiku kokkupõrge.
Reumatoloog kirjutas mulle kaks ravimit liigesepõletiku vastu. Enne ühe ravimi tarvitamist pidin konsulteerima silmaarstiga. Kuna järjekorrad silmaarsti vastuvõtule on mitme kuu pikkused, meenus mulle kunagi kuuldu, et Magdaleena haiglas on silmaarst, kes võtab hädalisi vastu elavas järjekorras. Võtsin hommikul oma ravimi kaasa ja sõitsin Magdaleena haiglasse. Tulin Tondi peatuses trammilt maha ja kõndisin polikliiniku poole.
Peatuse lähedal on bensiinijaam ja seal seisis parkimisplatsil suur kaubik. Mööda teed tuli minu suunas valge kepiga noorepoolne mees, kes oleks iga hetk platsil seisva kaubikuga kokku põrganud. Juhtisin ta kõnniteele tagasi ja küsisin, kuhu ta tahab minna. Mees vastas, et ta tahab minna Põhja-Tallinna pimedate ühingusse, mille aadress on Tondi 8A. Selle maja juurde viivat munakivitee, uks pidavat olema nupuga ja üles viivat järsk trepp.
Kuna ka mina ei osanud sinna minna, siis küsisin ühelt parkimisplatsil olevalt autojuhilt selle maja asukohta. See maja on täpselt bensiinijaama taga ja sinna pääseb ainult ühelt poolt ringiga minnes. Minul käis korra peast läbi mõte, et mul on ju vaja silmaarsti juurde minna ja aega pole. Siis oleks nagu keegi ütelnud: „Aga halastajal samaarlasel polnud ju ka aega!“ Astusin pimeda mehe kõrval edasi. Kuigi oli kohati libe, jõudsime õnnelikult kohale. Mul oli hea meel, et sain abivajajat aidata. Läksin polikliiniku poole ja arvasin, et ega ma nüüd silmaarsti vastuvõtule mingit aega ei saa.
Registratuurist sain arstile aja, mind kutsuti kohe sisse. Silmi uuriti umbes 1,5 tundi, tehti pilt ja otsus, et see ravim pole mu nägemisele hea. Anti kaasa ka kiri reumatoloogile, milles oli soovitus ravimi muutmiseks. Samuti saadeti mind keskhaiglasse põhjalikele uuringutele. Kui ma arsti kabinetist väljusin, ootas seal viis inimest. Olin õnnelik ja tänasin Jumalat, et Ta oli mulle tee avanud. Olin veendunud, et Jumal saatis mind sellele pimedale mehele appi ja kui ma poleks appi läinud, kes teab, kas ma oleksingi silmaarsti vastuvõtule pääsenud.
Urve J.
Paulus kirjutab filiplastele, „et ükski ei vaataks selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele.“ Ja et me arvaksime „alanduses üksteist ülemaks kui iseennast“ (Fl 2:3, 4). Teedy Tüür on kunagi kirjutanud, et nõrkevat kaaslast üle kuristiku kandes astume Jumala käte peale.
Halastaja samaarlase loos, millest eelmises loos põgusalt juttu oli, räägitakse sellest, et preester ja leviit, kes olid teel Jeruusalemma Jumalat teenima, jätsid samal ajal tegelikult Jumala teenimata. Sest Jeesus rääkis, et kõik, mida me oleme teinud Tema vähematele vendadele, oleme Talle teinud. (vt Mt 25:31 ja edasi) Samaarlast on keerulisem jumalateenistusega seostada, ometi oli just see mees, kes oli ka kuhugi teel, ennastsalgavalt Jumalat teenimas. Ja siit võimegi meie kõik endalt küsida: kui tähtsaid asju olen mina ajamas, kui ma ei aita abivajajat?
Jeesus on meie halastaja samaarlane, Tema ei kõnni ühestki abivajajast mööda. See on meie kõikide kogemus. Abivajajast mitte mööda astumine viis Teda meie eest ristisurma, sest see oli ainus võimalus meid tõeliselt aidata. Ilma ristita oleks Ta ju võinud meie vaevu leevendada, kuid siis oleks see olnud vaid meie sihitu ja ilma mingi tulevikulootuseta elu pikendamine. Ega me teagi, palju Tal ilma ristita oleks juriidilist õigust saatana meelevalla all elava patuse ellu sekkuda.
Paulus kirjutab efeslastele 2:1–7 enda ja meie kõikide kohta: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks – armust olete õndsaks saanud – ja on meid ühes temaga üles äratanud ja ühes temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses.“ See tekst räägib, et päriselt elus olevad inimesed, kaasa arvatud Paulus, kes oli usin käsupidaja, on tegelikult surnud oma üleastumistes ja nad saavad elavaks siis, kui Kristus tuleb nende ellu ja äratab nad elule.
Tiitusele kirjutab Paulus Tt 3:3–7: „Sest ka meie olime kord mõistmatud, sõnakuulmatud, eksijad, mitmesuguste himude ja lõbude orjad ning elasime kurjuses ja kadeduses, olime vihatavad ja vihkasime üksteist. Aga kui Jumala, meie Õnnistegija heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid, ei mitte õiguse tegude tõttu, mida me oleksime teinud, vaid oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu, keda tema on rikkalikult välja valanud meie peale Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija läbi, et meie, tema armu läbi õigeks tehtud, saaksime igavese elu pärijaiks lootuse järgi.“ Õnnistegija inimesearmastuse kõige selgem ilmutus anti meile ristil, kus veatu Jumala Poeg meie pattude pärast kannatas ja suri. Kui me selgi aastal suurel reedel mõtteis risti alla astume ja lubame meile rääkida, mis seal toimus, saab meie süda puudutatud ja me ei taha oma kurjuses ja kadeduses edasi astuda, vaid igatseme Talle kuuluda.
Ristile järgnes ülestõusmise hommik – nii ei ole surm lõpp ka nende jaoks, kes Jumala kallihinnalise pääste vastu võtavad. Kui surm peaks meid mingil põhjusel tabama, kestab see vaid Jeesuse tagasituleku suure hommikuni. Kuni me aga siin elavate maal oleme, võime astuda Temaga koos uues elus, Tema elus, mida Ta meis ja meiega koos elab.
Ühel päeval täitub taas ning seekord lõplikult Taaveti poolt öeldu: „Ei ma sure, vaid jään elama ja jutustan Jehoova tegusid.“ (Ps 118:17) Siis on Jumala omad kõik igavikus ega sure enam, nad kuulutavad kogu universumis Jehoova tegusid, mida nad siin patu ja kurjuse maal elades on kogenud. Miks mitte kinnitada lugudega Jehoova tegudest juba täna neid, kes meiega koos usuteel käivad?
