Oma (meile teada olevat) esimest kirja korintlastele lõpetades kirjutas apostel Paulus: „Kui keegi ei armasta Issandat, olgu ta ära neetud!“ (1Kr 16:22)
Ega see pole ometi liiga rängalt öeldud? Miks ta nii ütles? Õigupoolest on asi nii, et tegelikult on Piiblis mõndagi, mida me nii-öelda lõpuni ei mõista. Kõige täpsem viis teada saada, miks Paulus nii ütles, on seda tema enda käest järele küsida. Kuna praegu siin pole see võimalik, siis võiks seda teha ükskord igavikus temaga kokku saades (kui see siis meil veel meeles oleks või meid huvitaks). Seni võime vaid lugeda, mida Piiblis mujal on needmisest räägitud ja selle üle mõtiskleda.
Võib-olla tundub mõnele ka Aadamale laustud needus (1Ms 3:17–19) liiga rängana. No mida suurt kurja ta siis ära tegi? Sõi (ilmselt natuke) keelatud puu vilja. Aga me näeme selle teo tagajärgi. Sellega ta avas värava kõigele halvale, mida me iga päev enda ümber kogeme. See andis saatanale voli siin maa peal võimutseda, inimesi kõiksugusele kurjale mõjutada ning õnnetusi ja hädasid tuua. Kui uskmatu inimene küsib: „Kui on olemas kõikvõimas hea Jumal, siis miks on nii palju kurja ja igasugust halba?“, siis Piibli vastus on, et see on patu tagajärg. Selle patu tagajärg, mis sai maa peal alguse Eeva ja Aadama patust: keelatud puu vilja söömisest. Kui Jumal kuulutas neetuks oma venna tapnud Kaini (1Ms 4:11–12), siis arvas ka Kain, et see tema karistus on liiga ränk (1Ms 4:13–14). Umbes poolteist tuhat aastat – ja inimkond oli moraalselt niivõrd langenud, et Jumal pidi saatma ülemaailmse veeuputuse. Meie ainuke lootus ja lohutus on, et see halb ei jää igavesti püsima. Jumal laseb kurjusel täielikult „küpseda“, saatanal end lõplikult paljastada ja teeb siis kõigele halvale jäädava lõpu. Veeuputuse järel ütles Jumal, et Tema poolt enam üleüldine needus maad ei taba, et uut ülemaailmset veeuputust enam ei tule (1Ms 8:21). Peetrus kirjutas, et „praegusi taevaid ja maad /.../ hoitakse tule jaoks jumalakartmatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks.“ (2Pt 3:7)
See, et Jumal ei lubanud enam maale üleüldist needust saata, ei tähenda, et needust kui sellist enam üldse ei esine. Vastupidi. Jumal ise käskis Moosese kaudu kuulutada needust inimetele, kes teatud patte teevad. Sellest võime lugeda 5Ms 27. peatükist. 5Ms 28. peatüki esimesed 14 salmi räägivad sellest, et Jumalale kuuletumisega kaasnevad õnnistused ning alates 15. salmist kuni peatüki lõpuni öeldakse, et sõnakuulmatusega kaasnevad needused. Seda on üldiselt öeldud küll Iisraeli rahva kohta, aga seda saab võtta ka individuaalselt. Siin ongi koht peatuda natuke õnnistuste ja needuste mõistete juures. Õnnistus tähendab kordaminekut kõiges, Jumala hoolitsust, et kõik läheks korda, Tema kaitset kurja eest jne. Jumalast õnnistatud Iiobi kohta ütles saatan Jumalale: „Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta kari on siginenud maal.“ (Ii 1:10) Needus on vastupidine olukord. See tähendab eelkõige Jumala erilise (aktiivse) hoolitsuse ja kaitse puudumist. See tähendab ebaõnne, kõiksuguse halva juhtumist jne. Nii nagu õnnistus ei tähenda mõnda üksikut juhuslikku kordaminekut, vaid pidevaid kordaminekuid, nii ei tähenda ka needus üksikut juhuslikku ebaõnne või õnnetust, vaid ebaõnne ebaõnne järel.
Mingil määral on hea ja halb, mida on võimalik seostada õnnistuste või needusega, suhtelised mõisted, kui mitte silmas pidada pattu selle mis tahes kujul või vormis. Patt on igal juhul halb. Endale või teisele halva tegemine on igal juhul halb. Suhtelisus, mida ma silmas pean, seisneb selles, et selles elus juhtuvast parimast saab midagi veel paremat olla (kindlasti Jumala riigis) ja halvemast veel halvemat. Elame Aadama pattulangemise ajast neetud maal, mis on kaotanud oma endise viljakuse; maal, mis kasvatab umbrohtu; maal, mis kubiseb igasugustest kahjuritest jne. Ometi on maa viljakus, klimaatilised tingimused jms paikkonniti erinevad. Ka samas paigas sõltub palju Jumala individuaalsetest õnnistustest või nende puudumisest. Jumala armust võime elada ka oma piirkonnas ja oludes suhteliselt hästi või suhteliselt halvasti.
Nüüd aga õnne (või õnnistuste) või needuste soovimisest. Tegelikult pole inimese sõnadel, olgu head või halba soovivatel, iseenesest mingit müstilist toimet, ei head ega halba. Inimese enda sõnade toime seisneb nendele sõnadele reageerimises. Kui sõnad on nende kuuljale või lugejale nagu hane selga vesi, siis pole neil ka mingit toimet. Iseasi on, kuivõrd on need kellelegi nagu hane selga vesi. Kui head soovid tõstavad tuju ja loovad hea meeleolu, siis selle toimel tegutseb ka inimene rahulikumalt ja läbimõeldumalt kui halva tuju puhul. Sellel on eeldatavalt ka hea tulemus. Kui halva soovimine rikub tuju või sisendab, et asi läheb halvasti, siis vastavalt on ka tulemus negatiivne. See raskendab keskendumist ja soodustab vigade tegemist, mille puhul pole üllatav, kui lähebki halvasti. Kui kellelegi väidetakse, et temal lasub needus, mille vastavate võimetega inimene saab ära võtte, siis üldiselt on see tühi jutt. Kui inimene seda uskuma jääb, siis (arvatavasti) mõjutab see tema käitumist, millega võivadki kaasneda ebaõnnestumised. Ja kui ta ei usu, siis ei juhtu ka midagi erilist. Üks on selge, et me elame ikkagi maailmas, kus juhtub nii seda kui teist.
Lisaks inimese enda sõnade võimalikule või võimatule toimele ei tohi me unustada meile nähtamatut maailma: Jumalat ja Tema ingleid ning saatanat ja tema ingleid, kes tegutsevad inimeste juures aktiivselt. Jumalaga lähisuhtes ehk Jumala Vaimu pideva juhtimise all olev inimene ei soovi kellelegi midagi, millega Jumal nõus pole või millele Ta oma jumaliku mõjuga kaasa ei tööta. Kui keegi on koostöös saatana ja tema inglitega ehk kurjade vaimudega, siis pole tema needussõnad enam tema enda (olematu mõjuga) sõnad, vaid nendega kaasneb juba kurjuse jõududega halba toov tegevus, kui see, kellele halba soovitakse, ei ole Jumala kaitse all. Jumala kaitse all olijale ei saa keegi needust peale panna! Teame Piiblist, kuidas Bileam kutsuti Iisraeli rahvast needma, aga ta ei saanud seda teha. Bileam tunnistas Baalakile: „Vaata, mind on kästud õnnistada. Tema on õnnistanud, mina ei saa seda tagasi võtta. Ei märgata häda Jaakobis ega nähta õnnetust Iisraelis. Issand, ta Jumal, on temaga ja rõõmuhääl kuningast tema keskel. Jumal, kes tõi nad Egiptusest, on neile otsekui sarved metshärjale. Sellepärast ei ole lausumist Jaakobi vastu ega loitsimist Iisraeli vastu. Küll öeldakse Jaakobist ja Iisraelist: Vaata, mis Jumal on teinud!“ (4Ms 23:20–23) Moosese sõnul tahtnuks Bileam küll suure tasu eest Iisraeli ära needa, aga ei saanud. „Aga Issand, su Jumal, ei tahtnud kuulata Bileami, vaid Issand, su Jumal, muutis needuse sulle õnnistuseks, sellepärast et Issand, su Jumal, sind armastas.“ (5Ms 23:6) Teades, kuidas võiks Iisraeli tabada needus, õpetas Bileam Baalakit „panema Iisraeli laste ette püünispaela: sööma ebajumalate ohvreid ning hoorama.“ (Ilm 2:14; 4Ms 31:16) Siis tabas neid tõesti needus. Aga teenimata needus ei lähe täide. (Õp 26:2) Eelkõige on seda öeldud meie praeguse elu kohta (kuigi võib võtta ka igavesse ellu saamise või mittesaamise kohta). Ilma Jeesuse ristisurma tõttu osaks saava Jumala armuta poleks mitte kellelgi lootust igavest elu saada, sest oma pattude tõttu oleme kõik Jumala Seaduse hukkamõistva needuse all, aga meil on lootus, kuna „Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub“.“ (Gl 3:13) Kristust usus vastu võttes saab inimene osa Jumala päästvast armust.
Nüüd aga tagasi meie algkirjakoha juurde, Pauluse öeldu (täpsemini kirjutatu) juurde. Ma ei usu, et ta soovis, et neil, kes Kristust ei armasta, läheks siin elus halvasti. Pigem peab ta silmas igavesest elust Jumala riigis ilma jäämist. Kes pole Kristust vastu võtnud ega armasta Teda, jäävad ise Jumala Seaduse hukkamõistva needuse alla ja jäävad igavesest elust Jumala riigis ilma. Kindlasti ei soovinud Paulus küll, et keegi sealt välja jääks, aga valik on igaühe enda käes. Omaette küsimus on, kas seda kirjutades pidas Paulus silmas kõiki, nii usklikke kui ka uskmatuid inimesi maailmas, või siiski eelkõige koguduseliikmeid, kes Kristust ei armasta. Ilmselt on kahjuks ka selliseid. Ma usun, et Paulus pidas silmas pigem neid. Ei saagi ju need Kristust armastada, kes Temast midagi ei tea. Loomulikult pole neil ka lootust Jumala riiki saada, aga see on (erandid kõrvale jättes) iseenesest mõistetav. Iselugu on näiliselt kristlastega. Samas kirjas natuke eespool ütles Paulus: „Sest kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal. Kõrvaldage siis kuri endi keskelt!“ (1Kr 5:12–13) Niisis, usun, et oma kirja lõpuosas nimetas Paulus neetuiks „usklikke“, kes Issandat ei armasta. Kes Issandat ei armasta, ei ela ka tõelist kristlase elu, ja see on hukatuslik mitte ainult neile endale, vaid komistuseks ka teistele, peletades oma ebakristliku käitumisega nii mõnegi Jumalast ja kogudusest eemale. Mida muud oligi Paulusel nende kohta öelda, kui et olgu nad neetud ehk ilma Jumala päästvast ja õnnistavast armust või nad on neetud ehk ilma Jumala päästvast ja õnnistavast armust. Ja veel. Ma pole päris kindel, kas ta väljendas oma soovi, et olgu nad neetud, või siiski vaid nentis tõsiasja, et sellised inimesed on neetud, kasutades seda öeldes lihtsalt Piiblis nii levinud käibefraasi needuse väljendamise kohta: olgu ta neetud.
