Kõik tõelised kristlased on adventistid. Kas saite aru? Ei, ma ei väida, et ainult kõik adventkoguduse liikmed on tõelised kristlased. Kahjuks ei vasta see ilmselgelt tõele. Aga igal inimesel, kes on Jeesuse südamelekoputusele reageerides võtnud Tema vastu oma Päästja ja Issandana, ei ole suuremat ootust kui Jeesuse sõnade täitumine ‒ „Ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14:2, 3) Sest seda ju tähendab nimetus adventist tegelikult. Mida enamat saakski veel oodata. See sündmus lõpetab Kristuse omade jaoks kõik kannatused ja probleemid ja viib lõpule lunastusloo. „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2Pt 3:13) See on see, mida uskmatudki inimesed on lootnud ja lubanud viimasel paaril sajandil optimistlikult ja korduvalt ise teostada, aga mille tulemused on välja kukkunud järjest hullemini. See ootus täitub tõeliselt alles siis: „Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha.“ (Ilm 1:7) Me ootame Teda! On loendatud, et Uues Testamendis on sellest tulemisest juttu oma 300 korda.
Aga millal siis ometi? Isegi sellise nimega nimetatud kogudus on eksisteerinud juba üle 150 aasta. Esimesed kristlased hakkasid innukalt ootama, nii et apostel Paulus pidi neid manitsema, et nad „ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada – ei vaimuga ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt –, otsekui Issanda päev oleks juba käes. Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana. Kas te ei mäleta, et ma ütlesin seda teile, kui ma veel teie juures olin? Ja nüüd te teate, mis teda takistab, et ta saab ilmuda alles omal ajal. Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab ära kaduma see, kes teda seni takistab. Alles siis ilmub seadusevastane, kelle Issand Jeesus hukkab oma suu hingusega ja kelle ta kõrvaldab oma avalikuks saamisega, kui ta tuleb.“ (2Ts 2:1–8) Nüüdseks on seegi prohveteering oma pikemas ajaloolises osas ammu täitunud, kuigi suur osa kristlaskonnast arvab miskipärast selle kõik ikka alles ees olevat. Tõsi küll – Vaimu sisendusel väljendatud prohveteering kuulutab selle võimu pikaajalist toimimist, väites selle algeid juba tema ajal ilmnemas, ja seostab selle võitluse viimase vaatuse Jeesuse võiduka tagasitulekuga (8. salm). Ning tõepoolest on selle kahe võimu ‒ hea ja kurja ‒ vastasseisu viimases vaatuses mõlemal poolel üleloomulikke väeavaldusi. See on ka loomulik, sest kõik inimesed peavad ju enne patu ajaloo lõpetamist seatama konkreetse ja otsustava valiku ette. „Ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.“
(12. salm)
Juba esimesed kristlased hakkasid innukalt ootama, nii et apostel Paulus pidi neid manitsema, et nad ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada.
Apostel Peetrus ennustab aga kõnekalt meie ajastule nii iseloomulikku iroonilist hoiakut: „Seda teadke esmalt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.““ (2Pt 3:3, 4) Praegu aga ei saaks natukenegi süvenedes väita, et kõik on nii nagu ikka... Ainus, mis on nii, nagu alati on olnud, on inimeste (rahvaste) agressiivne ja riiakas hoiak ja vaenuleeridesse jagunemine. Aga ka sellega on nii, et kui praegu peaks puhkema tõsine konflikt, oleks olemasolevate vahenditega võimalik inimkonnale Maal päris kiiresti ots peale teha ilma kõrgemate jõudude sekkumatagi. Sestap on Ilmutusraamatus öeldud, et Jumala inglid „maa neljal nurgal tuuli kinni pidades“ pärsivad asjade sellist kulgemist (Ilm 7:1–3). Mõeldes aga, kui muutumatu oli sajandite vältel elustiil ja nn teadus-tehnika ja kuis see umbes usupuhastuse ajal hakkas muutuma aina suureneva „kiirendusega“! Ainuüksi minu eluea jooksul on toimunud inimsaavutustes progress peadpööritava kiirusega – ainult mitte moraalis.
Kui esimese sajandi kristlased asusid innukalt ootama Jeesuse naasmist, siis oli see ühtaegu nii hea kui ka ekslik. Ekslik seetõttu, et nad jätsid seejuures kahe silma vahele Jeesuse korralduse: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:19, 20; kursiiv lisatud) Ja hea seetõttu, et isiklikult ei olnud kellelgi nii kaua aega selleks kohtumiseks valmistuda, kuni see ülesanne täidetud saab.
Kui ootavad kristlased 18.–19. sajandil kogesid-nägid Jeesuse poolt isiklikult öeldud ja Patmosel Johannesele ilmutatud ajamärkide täitumist, juhiti taas nende tähelepanu olulisimale konkreetsele „ajamärgile“: „Ja seda kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Mt 24:14) See tähendab, et Issand ei taha kellestki looobuda, kedagi maha jätta. Ja siis otsekui ärgati taas - looma misjoniseltse ja piibliseltse, täitmaks seda olulisimat tingimust.
Kui meie 21. sajandi algul ootame sedasama ülimat kohtumist, olen täheldanud, et ikka vahel „passitakse aega ja märke“. Üks lugu räägib mehest, kes läks pastori käest küsima, kui palju aega on vaja meeleparanduseks. „Kas kahest kuust piisab?“ „Jah, muidugi!“ „Aga kahest nädalast?“ „Ka nõnda võib juhtuda.“ Lõpuks jõuti sinnamaale, et ei tea, kas poole tunni jooksul ka oleks võimalik meeleparandust läbi elada, mispeale vastati, et äärmisel juhul on ju seegi võimalik. Selle peale hõiskas mees tänulikult ja võidurõõmsalt: „Aitäh, pastor! Seda ma tahtsingi kuulda. Selle pool tundi ma ikka leian!“ Ta jooksis rõõmsalt kiiruga uksest välja tänavale. Kostus autopidurite krigin ja mütsatus. Ei olnud seda poolt tundi. Eks ta tegelik „isand“ ütles: „Ma näitan sulle! Või siin meeleparandust planeerima!“
1892. aastal hoiatas Ellen White, et kuulutajad ei väidaks, et Jeesus tuleb lähima aasta, kahe või viie jooksul, ja samas lisas, et nad ei väidaks ka seda, et selleni on veel vähemalt 10–20 aastat aega. Ja see on ka loomulik, sest paljude jaoks lõppes nende isiklik valmistusaeg varem.
Äsja sattus mulle näppu raamat „Räägi sellest maailmale“, kust leidsingi need nimetatud nõuanded. Olin selle raamatu loomulikult läbi lugenud, kui see eesti keeles ilmus. Kuid nüüd „raputas“ see mind korralikult ja ma sooviksin väga, et vähemalt iga koguduseliige selle läbi loeks, et mõista, kes ja milleks meie kogudus olemas on. Ma olen oma teada kogu aeg Jeesuse tulekut oodanud. Olles nüüd enda vale liigutuse tõttu invaliidistunud, ootan seda veel tungivamalt. Kui lugesin baptistidest, metodistidest, kongregatsionalistidest ja muudest kogudustest pärit inimestest koosnevast liikumisest, kes ootasid 1844. aasta konkreetsel kuupäeval Jeesuse tulekut, siis kuigi nad eksisid selle muidu küll õigesti arvestatud kuupäeva tähenduses, siis see valmisolek, see eriline ootuse tunne – kohe-kohe kohtume oma Issanda ja Päästjaga – pidi olema vapustavalt võimas. Otse kadedaks tegev! Kuigi ma ei tea päeva ega tundi, sooviksin midagi sellist oma ootuses-valmisolekus tunda ja kogeda!
Tänapäeval on kõik tehnilised võimalused peaaegu et olemas, et adventsõnum võiks jõuda iga rahvani nende keeles. Suurtele massidele on internetis väga põhjalik info saadaval. Ning praktiliselt on ju adventsõnumi kandjad ka omal jalgadel jõudnud igasse maailma nurka. Nii et võiksime hõisata otse Johannese kombel: „Tule, Issand Jeesus!“ Aga äkki Issand küsib: „Kas sa oma naabritele ka oled sellest rääkinud?“ Aga ma ju ei tunnegi neid! Ja nemad ka ei tunne mind. Heal juhul on kuulnud, et mõned nende naabreist käivad seal kuskil palvemajas – üks väike seltskond.
Isa ootab! Jeesus tahab juba ammu tulla! Aeg on küps! Tule, oh Issand Jeesus! Aga...
Issand, ärata meid! Tee meist tõelised adventistid!
