Kes oli prohvet Miika ja kus ta tegutses?
Prohvet Miika tegutses üsna varsti pärast Joonat ja Aamost ning alustas sealt, kus Hoosea lõpetas. Ta astus üles Jootami, Aahase ja Hiskija valitsemisajal (ajavahemikus 740–686 eKr), olles samas ka prohvet Jesaja kaasaegne. Ta elas prohvetikuulutuste täitumise ajal, mil Põhjakuningriigi pealinn Samaaria vallutati ning selle eliit pagendusse saadeti. Ta on prohvet, kes kuulub auga teiste Vana Testamendi väikeste prohvetite hulka.
Kui Aamose ja Hoosea isikliku elu kohta on nende raamatutes nii mõndagi võimalik välja lugeda, siis Miika raamatus prohveti kutsumisest ja eluolust ei räägita. Teame vaid seda, et Miika pärineb Mooseretist (Mi 1:1; Jr 26:18) või Mooseret-Gatist, mis asus Juudamaa madalikul, umbes 40 km Jeruusalemmast edelas. Tema teenimiskoha kohta võib öelda vast niipalju, et kuigi ta kuulutas ette Samaaria hävitamist (1:6), keskendub ülejäänud raamat mitte Põhjakuningriigile, vaid Juudale.
Seega, eelnevast järeldub, et ilmselt oli tema prohvetliku karjääri tegevuspaigaks ja misjonipõlluks Jeruusalemm. Seda kinnitavad ka mitmed kirjakohad, kus keskseteks teemadeks on Jeruusalemm ja selle tempel (1:2, 5; 3:10–4:4; 4:8, 10, 13; 7:8–10). Samuti oli Miika hästi kursis Juuda juhtide, prohvetite ja preestrite tegemistega (3:1–4, 5–7, 9–11), kellele oli suunatud ka tema karm sõnum (3:1): „Vihkate head ja armastate kurja“ (3:2) ja „ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga“ (3:10). Samuti oli Miika sõnum suunatud sealsetele valeprohvetitele: „Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast…“ (3:5–7).
Jumalik kohtuprotsess
Huvitav on ka pöördumine, millega Miika „Issanda sõna“ kuulutamist alustas: „Kuulge, kõik rahvad, pane tähele, maa ja kõik, mis seda täidavad!“ (1:2) Nende rahvaste all peetakse silmas kõiki paganrahvaid, keda kutsutakse olema selle sõnumi tunnistajateks, mida Jumal oma valitud rahvale prohveti suu läbi andis.
Õigupoolest võiks rääkida antud kontekstis justkui kohtuistungist, kus Jumal oli kohtunikuks (1:3) ja rahvad olid selle kohtuprotsessi tunnistajateks ning süüpingis istus Jumala valitud rahvas ise, kes oli osutunud Talle suureks pettumuseks.
Iseäranis silmatorkavaks eripäraks Miika raamatu juures on see, et Jumal ei kutsunud Miika suu läbi oma rahvast kordagi patukahetsusele (nagu teevad seda Hoosea ja Aamos Iisraeli puhul), vähemalt mitte otseselt, vaid nagu kohtuistungil, loetakse Miika raamatus ette Juuda ladviku, prohvetite, preestrite ja ka rahva süütegusid ja üleastumisi, millest pole võimalik mööda vaadata. Jumal oli Juuda rahvale piisavalt armuaega andnud, kuid mitte siiski piiramatult, sest Iisraeli juhtide süü oli suur ja nende jultumus enneolematu. Lugedes saab selgeks, et Jumala kohtutund on tulnud. Ainsaks tasakaalustavaks elemendiks on Miika raamatu läbiv lootuse ja lunastuse teema: „Sel päeval, ütleb Issand, kogun ma lonkajad ja korjan hajutatud… ja ma teen lonkajaist allesjääjad ning väsinuist vägeva rahva.“ (4:6,7)
Miika raamatu kolmeosaline plaan
Eelmises lõigus kirjeldatud eripärale toetudes on enamus piibliuurijaid märganud, et Miika raamatus kordub huvitav muster, kus igale „süüdistusele ja hukkamõistule“ järgneb „lootus ja tõotus“. Selliselt jaguneb raamat selgesti eristatavateks osadeks, mille iga osa algab sissejuhatava üleskutsega „kuulge…“ (1:2; 3:1; 6:1). Nii tekib Miika raamatus kolm osa: (I) peatükid 1–2, (II) peatükid 3–5 ja (III) peatükid 6–7. Neid lugedes on kohe märgata, et need algavad etteheidete tegemise ja süütegude loeteluga, kohtukuulutusega, ja lõppevad lootuse sõnumi ja Jumala tõotustega neile, kes üle jäävad.
Seejuures on Miika raamatu üheks võtmekohaks või tuumaks selle teise osa keskel olev Rahuvürsti tulemise tõotus: „Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis…“ (5:1) Ehk teiste sõnadega: Jumala rahva lõplik lunastus ja pääsemine nende pattudest ja lõplikust kohtumõistmisest saab tulla vaid selle Rahuvürsti kaudu. Milline erakordne ulatus, millega Miika meid oma raamatus üllatab!
Kuid see pole veel kõik. Miika on tuntud veel ühe erilise salmi poolest, mida peetakse lausa Vana Testamendi „kuldseks reegliks“.
Vana Testamendi „kuldne reegel“
Miika raamatu kaudu antud Jumala sõnumi võtab kokku nn eetiline süsteem, mille olemusse on kirja pandud see leping, mille Jumal algselt Aabrahamiga sõlmis. See on tabav ja lihtne kokkuvõte kogu teoloogiast, kõigest, mida Jumal Vana Testamendi kaudu inimeseks olemise kohta õpetab: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga.“ (6:8)
See „kuldne reegel“ särab veelgi selgemalt, kui seda lugeda sellele eelnevate salmide kontekstis. Kuuendas salmis esitatakse igati põhjendatud küsimus: „Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette?“ Vastus on selgemast selgem: Jumal ei taha kallihinnalisi ohvreid. Jumal soovib, et võiksime elada nii, et keegi ei peaks meie eksimuste pärast kannatama, et kedagi ei peaks meie eksimuste pärast ohvriks tooma.
Miika „kuldne reegel“ võtab kokku kolme Jumala prohveti sõnumi, kes tema ajastul elasid: Aamos kutsus üles õiglusele, Hoosea rõhutas püsivust armastuses ja Jesaja tegi üleskutse käia alandlikult koos oma Jumalaga. Ja vast nõustub siin ka iga lugeja, et need põhimõtted võtavad kokku selle, milline peaks olema üks kristlane.
Miika ja tänapäev
Kas Miika kõneleb ka meile tänapäeval? On meil tema prohvetikuulutustest, tema hoiatustest õppida? Jah, päris kindlasti! Selle artikli alguses sai põgusalt kirjutatud, et Miika kõneles eelkõige Jeruusalemma juhtidele, selle preestritele ja prohvetitele ehk nendele, kes omasid kõige suuremat mõjuvõimu. Just nende tegevuse suhtes oli Jumal kõige kriitilisem.
Valeprohvetite süü oli üks suurimaid. Nende kohta ütles Jumal, et nad „hüüavad: „Rahu!“, kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu.“ Sellised omakasupüüdlikud valeprohvetid võisid küll mõelda, et nende rahusõnum on ju leebe ega kahjusta kedagi, kuid tegelikkuses võimendasid nad valearusaamist rahust ja julgeolekust, mille suhtes Miika ja teised prohvetid püüdsid Jumala rahvast kogu südamest hoiatada. Oma kasuahnuses lükkasid need valesõnumitoojad Juudat kindlalt hukatuse poole.
Kuid süü lasus ka teistel rahva juhtidel: „Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed, ja Iisraeli soo juhid, kes te põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge…“ (3:9) Ka preestrid õpetasid „tasu eest“ ja kohtunikud „meelehea eest“ (3:11). Sellises olukorras on rahva ja riigi allakäik arusaadav.
Et kuidas see meid puudutab? Eks see, mis oli mõeldud Miika ajal rahva juhtidele, kõnetab liidreid, juhte ja õpetajaid ka meie ajal. Elame samuti suurte muutuste pidevas keerises, kus mõjuvõimsad võivad sõna otseses mõttes kujundada rahvaste saatust. Näeme, et see juhtub meie ümber pidevalt. Jah, eks iga inimene otsustab lõpuks ise, kuhu tema süda kuulub ja mille kasuks või mille vastu ta kaalukaussi kallutab, kuid ei saa vähendada nende inimete mõju, kellele on antud meelevald ja võimalus mõjutada paljusid. Me võime kõik valesti otsustada, kui meile on jagatud väära või valedel motiividel esitatud informatsiooni.
Seetõttu jääb Miika sõnum sama vajalikuks ka tänapäeval, olles teejuhiks igale juhtival kohal olevale inimesele. Meil kõigil on mõju, meie sõnadel, meie tegemistel, ja meil kõigil lasub seetõttu ka vastutus. Just seda vastutust oma tegemiste suhtes tuletab Jumal meile Miika kaudu meelde. Ja see, mida Jumal ootas oma rahvalt ja ootab tegelikult kogu inimkonnalt, kaasa arvatud meilt, pole midagi keerulist: „Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?“
KAS TEADSID ET:
1/3 Miika raamatust esitab tema oma rahva üleastumisi.
1/3 Miika raamatust kirjeldab karistust, mille Jumal oma rahvale saadab.
1/3 Miika raamatust annab lootust, kuidas Jumal kõik taastab, kui karistus on möödas.
