Taani pealinna Kopenhaageni toomkirikus seisab üks kuulus ja kõnekas Kristuse skulptuur. Kunstnik Bertel Thorvaldsen olevat esialgselt valmistanud kujule ülistuseks taeva poole tõstetud käed. Jätnud kuju ööseks kuivama, ootas skulptorit hommikul ees jalustrabav vaatepilt. Kristuse kuju üles tõstetud käed olid veel kivistumata massi raskuse all vajunud ja olid nüüd hoopis maa poole suunatud. Pea oli vajunud norgu ning ka varem taeva poole tõstetud pilk oli nüüd hoopis maha suunatud. Kogu kuju „tähelepanu“ oli öö jooksul pöördunud „inimeste poole“. Olles alul äpardunud kunstiteose pärast väga pettunud, leidis autor sellele peagi uue tõlgenduse. Kristuse käed ja pilk ongi suunatud inimeste poole, et osutada neile oma armastust, heldust ja armu.
Ellen White on kirjutanud palju sellest, kuidas Jeesus hoolitses kõigepealt inimeste vajaduste eest, võitis nende usalduse ning alles üsna mitmenda sammuna kutsus neid end järgima. Räägitakse sellestki, et kui inimene ei tea või ei koge, et teine inimene temast tõeliselt huvitatud on, ei huvita teda ka kõik see, mida teine teab. Inimene vajab hoolimise kogemust selleks, et avada oma süda ja hing.
Kogudus on ikka olnud paigaks, kust vaesed leiavad abi ja nälginud rooga. Ka vaimurooga ja hingele kosutust, haavadele leevendust ning lootust. St Clara kirik Stockholmi kesklinna ühes endises kriminaalsõlmes alustas ennastohverdavat hoolekandetegevust 28 aastat tagasi. Nad sirutasid käe kirikupingist väljapoole. Kolme külastajaga jumalateenistustest kasvas visalt, kuid järjepidavalt välja kirik, kuhu olid teretulnud need, kellest tänaval hoolimas käidi – muuhulgas narkomaanid, alkohoolikud ja prostituudid. Pärast paljusid tunde hoolimist olid kirikupingid puupüsti täis ja seal istujate hulgas rohkem kui 40 rahvusest inimesi. Hoolimine ja hoolekanne olid näidanud neile valgust teel ja juhatanud teekonnal Jumala ja Tema laste keskele.
Meenub jõuluõhtu, mil kiirustasin kirikusse. Korterelamu alumisel korrusel elav 90-aastane tädike, kel vahel külas käisin, tuli samme kuuldes uksele ja küsis: „Kuhu ruttad?“ „Kirikusse! Kiire on!“ jõudsin vastata. Ma ei tea siiani, kas tegin õigesti. Oli jõuluõhtu. Ta oli üksi. Võib-olla vajas temagi mõttevahetust või oleksin saanud temast mingilgi viisil hoolida. Aga mul oli kiire. Kirikusse. Soovin, et ei oleks nii kiire, et ei jõua hoolida. Et oleks kiire hoopis selle juure, kes vajab hoolimist ja kel võib-olla mitte kedagi teist ei olegi. Et need jalad, mida osasaamise teenistusel pestakse, oleksid õnnistatud astuma samme ligimese juure ja iga päeva talent saaks taevakontole investeeritud. „Mida iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40b)
Iga kristlane on kutsutud hoolima just seal, kus ta elab ja tegutseb, neist, kes kuuluvad tema elukonteksti või kogudusse, kuid ka täiesti võhivõõrast pargipingil. Ma usun, et Jeesus on seal – äpardunud, haigete või lihtsalt üksildaste inimeste poole oma käsi sirutamas ja neid oma pilguga saatmas. Usun sedagi, et Tema eesmärk on inimese igakülgne heaolu – hing, ihu, vaim ja suhted ning lõppeks igavikuline heaolu Jumala ligiolus. Ühtki lilleõit ei saa aga vägisi õitsele rebida. Ülalt paistev valgus ja soojus saavad selle õitsele meelitada. Seal, kus sõnad ei aita, võivad Jumala armastusest märku andvad teod rajada tee, mida muidu ei oleks. Kõik on võimalik, kui sirutada Jeesuse sarnaselt hoolides välja käsi ja süda – inimeste poole.
