Arthur G. Daniellsi jaoks ei alanud 1922. aasta peakoosolek eriti hästi. Teda ei valitud enam ülemaailmse adventkoguduse presidendiks. Kuid ta lõpetas selle nädala siiski eriliselt, pidades liigutava ja südameid puudutava jutluse palve väest ja pühendumise olulisusest. Oma kuulajaskonda pisarsilmil kõnetades tunnistas ta omaenda puudulikku palveelu, järeldades: „Ühel või teisel viisil lubame me pingelisel eluviisil meid palveelust lahutada. Olen jõudnud väga olulise järelduseni, et ma ei suuda selliselt oma tööd jätkusuutlikult teha. Kas teie suudate?“
Daniells polnud enam ülemaailmse adventkoguduse juht, kuid ta jätkas juhtimist teises valdkonnas: ta rajas pastorite ühenduse, mille tuumaks sai palvemeelsus ja vaimulik ärkamine. Sellest ühendusest on aastate jooksul saanud kõiki koguduse struktuure toetav teenistus, olles eriliselt keskendunud pastorite, kogudusevanemate, diakonite ja diakonisside abistamisele. Selle toetuse üheks väljenduseks sai esimeses järjekorras ka pastoritele mõeldud käsiraamat, millele järgnes raamat ka kogudusevanematele. Kuid alles hiljuti, aastal 2015, anti välja kolmas käsiraamat, mis on mõeldud toetama ja abistama ülemaailmse adventkoguduse rohkem kui 700 000 diakonit ja diakonissi.
Sellest viimasest inspireerituna oleme meiegi võtnud eesmärgiks uus diakonite ja diakonisside käsiraamat eestikeelsena välja anda, et toetada ja edendada diakooniatööd kõigis Eesti kogudustes, aga mis võib-olla veelgi olulisem, et vältida seda, mis juhtus Daniellsiga 1922. aastal, kui ta peaaegu läbi põles. Kiire elutempo võib sarnaselt saada ja on ka saanud komistuseks paljudele jumalariigi innukatele töölistele. Me vajame selles töös läbivat palvemeelsust ja vaimulikku elustumist. Diakonitel ja diakonissidel on selle saavutamiseks koguduses väga oluline roll täita, mis on ka selle artikli kirjutamise peamiseks ajendiks.
Pastorite ühenduse käsiraamatus (2015–2020) on pühendatud üks peatükk diakonitele ja diakonissidele. Selle sissejuhatuses on kirjutatud: „Ilma nende andekate inimesteta pole võimalik meie kogudusi hästi toimivatena ette kujutada.“ Ja see seisukoht sai selgeks juba päris alguses, algristikoguduse loomisel.
Piibellik põhimõte
Sõna „diakon“ tuleb kreekakeelsest sõnast diákonos, mida kasutatakse tihti Uues Testamendis kirjeldamaks teenri, abilise ja sulase tööd. Paulus oli ilmselt esimene, kes seda sõna ametinimetuse kontekstis kasutas (Fl 1:1 ja 1Tm 3:8, 10, 11). Kuid esimest korda esineb see sõna Uues Testamendis seoses kriisiga, mis tekkis algristikoguduses nelipühi-järgse kiire usklike juurdekasvu tulemusena, nagu kirjeldab Apostlite tegude raamatu 6. peatükk.
Mõned piibliuurijatest hindavad selleaegseks Jeruusalemma koguduse suuruseks umbes 20 000 inimest. Sellesse kultuurilisse miljöösse kuulusid heebrea keelt kõnelevad juudid ja kreeka keelt kõnelevad hellenistid. Kuna üldine vaesus oli usklike seas tuntav, siis nende abistamiseks oli kogudus käima pannud teenistuse, mis hõlmas ka toidu jagamist.
Diakooniaosakond peaks olema koguduse kõige suurem osakond.
Koos koguduse enneolematu kasvamise ja vaeste vajaduste eest hoolt kandva süsteemi loomisega puutusid apostlid kokku omalaadse probleemiga: kreeklastest lesknaised koguduses tundsid, et nende abistamine on unarusse jäetud, võrreldes abiga, mida osutati juudi lesknaistele. Probleem ei piirdunud vaid füüsiliste vajaduste rahuldamisega, vaid hakkas vaikselt kahjustama ka koguduse vaimulikku õhkkonda ning mis veelgi olulisem, see hakkas takistama juhtivate vendade misjonitööd. Ja nii võime lugeda Ap 6:2, kuidas jüngrite kogu leidis: „See ei sobi, et me Jumala Sõna kõrvale jättes hoolitseme toidulaudade eest.“
Selle olukorra lahendamiseks kutsuti teenistusse seitse meest, „kellel on hea maine ja kes on täis Vaimu ja tarkust“, et nad esimesteks diakoniteks määrata. Ja seda tehti selleks, et apostlid saaksid „pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele“ (s 4).
Üks olulisemaid ülesandeid, mida kõik koguduseliikmed tegema peaksid, on ühtsuse edendamine ja säilitamine kogukonna sees.
Selle algristikoguduses tekkinud olukorra ilmseid paralleele võime leida igas ajas kuni tänapäevani välja. Ka täna tuleb seda ikka ja jälle ette, kui pastorid ja teised koguduse juhtivad töötajad on koormatud administratiivsete ja hoolekandeülesannetega, jättes Jumala Sõna kuulutamise unarusse. Meie vaimulikud juhid, pastorid, kogudusevanemad on tihti koormatud argiste ülesannetega, ehitades ja remontides kirikuhooneid, lahendades koguduseliikmete isiklikke probleeme ja rahuldades võimalusel nende vajadusi; üks töökoosolek järgneb teisele. See teenimistöö on samas ülimalt tähtis ning just seetõttu leidis algristikogudus juba siis sellele tekkinud olukorrale lahenduse: „Vaadake endi seast… et me võiksime nemad seada sellesse ametisse.“ Ja selle otsuse tulemust kirjeldab hästi Ap 6:7: „Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv kasvas väga suureks.“
Diakoonia olulisus ja ülesanded
Keegi on öelnud, et edu saavutatakse mitte jõu, vaid teenimisega. Teen järgnevalt kokkuvõtte sellest, kuidas värske diakonite ja diakonisside käsiraamat nende ülesandeid kirjeldab, kes sellist teenimist teha saavad.
Abilised misjonitöös
Alustuseks tuleb öelda, et diakonite ja diakonisside teenimine pole piiritletud vaid koguduseliikmete külastamise ja osasaamisteenistuse ning ristimiste juures kaasaaitamisega. Isegi algristikoguduses olid diakonid ja diakonissid kohaliku koguduse teenimistöös partneriteks, kelle missioon ja mõju kasvas päev-päevalt. Mõned neist esimestest diakonitest osutusid mõjukateks jutlustajateks ja evangelistideks. Stefanos, näiteks, oli esimene diakon, kes seisis Jeruusalemma juutidest juhtide ja teiste ees ning esitas võimsa kokkuvõtte sellest, kuidas Vana Testament tunnistab Jeesusest Kristusest. Stefanose pühendumine misjonitööle põhjustas lõpuks tema märtrisurma (Ap 6:8–60). Samamoodi ka Filippus, veel üks diakon, andis inglilt saadud käsu kohaselt piiblitundi Etioopia eunuhhile ning aitas tal saada kristlaseks, külvates sellega esimese evangeeliumiseemne kaugel Etioopias (Ap 26–40).
Niisiis tuleb meil diakoneid ja diakonisse julgustada olema kaastöölised nende koguduse misjonitöös, ja seda lisaks koguduse füüsiliste ja kogukondlike vajaduste eest hoolitsemisele. Sellest tulenevalt peaks diakooniaosakond olema koguduse kõige suurem osakond.
Koguduse ühtsus
Üks olulisemaid ülesandeid, mida kõik koguduseliikmed – kaasa arvatud diakonid ja diakonissid – tegema peaksid, on ühtsuse edendamine ja säilitamine kogukonna sees. Koguduse ühtsus on liiga väärtuslik, et seda enesestmõistetavana võtta.
Nagu juba täheldatud, osutus isegi esimeste diakonite ja diakonisside ametisse määramine apostellikus kirikus vajalikuks sellepärast, et lahendada ebakõla, mis tekkis kahe domineeriva kogukonna vahel. Nende seitsme ametisse määramine, et teostada järelvalvet teatud töökohustuste suhtes, osutus kogudusele suureks õnnistuseks.
Jumala koja eest hoolitsemine
Veel on üheks diakonite ja diakonisside oluliseks teenimise võimaluseks Jumala koja ja selle ümbruse hoidmine puhta ja korrapärasena ja tagada võimalus seal jumalateenistusi läbi viia. „Süsteem ja kord on ilmne kõiges, mida Jumal on teinud kogu universumis. Taeva seadus on kord ja see peaks olema seaduseks ka Jumala rahvale maa peal.“ („Tunnistused pastoritele ja evangeeliumi töölistele“, lk 26) Niisiis peaks see olema diakonite ja diakonisside töö: hoolitseda koguduse füüsiliste hoonete eest; muuta kogudus kohaks, kus kõik on teretulnud; võimaldada kirikul olla kohaks, kus saab Jumalat teenida ja olla osaduses.
Külalislahke kogudus
Need on diakonid ja diakonissid, kellel lasub esmane kohustus panna jumalateenistusele tulijaid tundma – kirikusse sisseastumise hetkest –, et nad on teretulnud, kuigi ka pastorid ja kogudusevanemad võivad liituda selle vaimuliku kogemusega tervitada koosolekule tulevaid liikmeid ja külalisi. Kogudus peaks olema külalislahke ja selle sõpruseks väljaulatatud käsi peaks ulatuma eranditult kõigini. Samas lasub diakonitel ja diakonissidel ka püha vastutus säilitada Issanda koja au ja väärikus.
Pühendumise olulisusest
Võin öelda seda kõigi pastorite ja koguduse juhtivate töötajate nimel: kallis kogudus, kallid diakonid ja diakonissid, me ei suuda midagi ilma teieta. Ja samas kontekstis võin öelda kogu kristlaskonna eest: me ei suuda midagi ilma Jumalata, ilma Püha Vaimu juhtimiseta, ilma palvemeelsuseta, ilma vaimuliku ärkamiseta meie isiklikus elus, meie kogukondlikus elus ja meie koguduse elus. Ärgem laskem kedagi meist kaasaegsesse elutemposse ja kohustustesse selliselt lõksu jääda, et oleme ühel päeval valmis alla andma. Me vajame teineteist, me vajame sind, hea lugeja, sinu palveid, sinu vaimulikku kogemust, ka sinu pühendumist.
Me ei suuda midagi ilma Jumalata, ilma Püha Vaimu juhtimiseta, ilma palvemeelsuseta, ilma vaimuliku ärkamiseta meie isiklikus elus, meie kogukondlikus elus ja meie koguduse elus.
Meile kõigile ütleb Issand: „Õpi tundma oma isa Jumalat ja teeni teda siira südamega ja sõnakuuleliku hingega, sest Issand uurib läbi kõik südamed ning mõistab kõiki mõtteid ja püüdeid! Kui sa teda otsid, siis sa leiad ta, aga kui sa ta maha jätad, siis ta heidab su ära igaveseks ajaks. Vaata siis nüüd, sest Issand on sinu valinud koda ehitama pühamuks! Ole vahva ja tee seda!“ (1Aj 28:9, 10).
