Väljas on pakane – nii nagu jaanuarile kohane – ja soojus on hinnas. Tuule ja tuisu haardes oma eesmärgi suunas liikuvad inimesed on mingil viisil võrdkujuks meist kõigist, kes me emotsionaalset külmust ja mõistmatuse tuuleiile trotsides edasi rühime. Me kõik sünnime siia maailma Jumala poolt kaasa antud igatsusega hoolimise ja armastuse järele ning meil on sisemiselt külm, kui me seda hoolimist ja armastust ei koge. Sisemise külmatunde vastu kindad, mütsid ja sallid ei aita. Küll aga aitab teadmine, et keegi on mõne sooja kudumi minule või sinule mõeldes valmis teinud. Just nagu Kristi loo puhul, kus kinnastele sai südamesoojus sisse kootud. Sellised kindad soojendavad topelt, sest lisaks lambavillale soojendab ka südamesoojus.
Keegi on öelnud, et pole olemas hullu ilma, on olemas ebasobivad riided. Ja see ütlus sobib ka vaimulikus mõttes, sest meiegi üritame vahel oma hinge kas eneseõiguse räbalatesse peita või viigilehtedega riietada, teades, et need patuse ilmastiku jaoks täiesti ebasobivad riided ei anna sooja – hoolimata sellest, kui võiduka näo me sealjuures teeme ja kui hoolsasti me välispidiselt täidame kõiksuguseid vorme ja rituaale. Jeesusel on aga õiged riided olemas ja Ta pakub neid meile. Ta teab, kui külm on igal Jumalast lahusoleval inimesel – sest Ta koges seda inimesena siin maa peal olles, kui meie patt Teda Isast lahutas. Kuna Ta meist hoolib, on Ta valmistanud riided, valged oma õiguse riided. Need riided annavad tõeliselt igas mõttes sooja, sest neisse on kootud Jumala südame soojus ja Jumala armastus, mille suurust näitab Tema kingituse suurus – Jumala Poja surm ristil on selle kõigile pakutava kingituse hind. Ellen White on kirjutanud, et Kristuse õiguse rüüs, millega meid riietatakse, pole ühtki inimlikku lõnga, seega saab see rüü selga panduna täiesti rahuldada meie vajaduse soojuse, mõistmise ja armastuse järele. Seda enam, et see pole lihtsalt rüü, vaid midagi sootuks enamat – see on Jumala kohalolek Vaimus ja see teadmine ja selle kogemine annab igasuguse ilma puhul tõeliselt sooja.
Armastava Jumala südantsoojendavast kohalolust ja tegutsemisest räägivad ka kolm järgnevat lugu Kristi elust.
Kallis Kogemuste kotikese lugeja!
Siin on kolm pisikest kildu Jumala hoolimisest ja olemasolemisest minu elus. Esimese pusletüki kohale asetamisest sai alguse meie pere suhe Jumalaga. Kindasarnaseid lugusid on olnud palju ja need on kinnitanud, et Jumalaga koos ei pea muretsema. Ka mitte väikeste asjade pärast. Kolmas, elektrilugu, on olnud üks pusletükk mitmete seast, mis on tunnistanud sellest, et päevast, kui hakkasime kümnist maksma, oleme omadega plussis olnud.
Pusletükk number üks
Meningiit
Pooleaastane beebi lamas voodis ja näis elutuna. Ema tõstis lapse kätt ja see vajus sama elutuna tagasi. Ema oli ahastuses. Ta helistas perearstile, kes teatas saabudes, et tegemist on keskkõrvapõletikuga. See vastus ei andnud ema südamele rahu. Ta helistas kiirabisse. Kiirabi saabus ning viis beebi haiglasse, kus lapse emale teatati, et siin ei anna enam midagi teha, lapsel on jäänud veel viimased hüvastijätud emaga. Ema nuttis ahastavalt ning ütles oma elu esimese palve. Ta ei teadnud, millises asendis hoida käsi või milliseid sõnu peaks kasutama. Tema sõnad tulid ahastuse sunnil otse südamest. „Jumal, kui Sa oled tõesti olemas, siis päästa see laps ja ma annan ta Sulle!“
Juhtus ime – beebi näitas paranemise märke ning juba mõne aja möödudes lahkusid ema ja isa haiglast terve lapsega.
See on lugu, millega algas minu ja Jumala suhe. See palve seal palatis oli minu ema esimene vestlus Jumalaga. Jumal kuulis teda, sest Ta on vastanud ema palvele kahekordselt – Ta kinkis mulle elu ning Ta on siiani minu kõrval olnud.
Pusletükk number kaks
Kindad
Meil tekkis laupäeval olukord, kus mu pojale Hugole oli uusi kindaid vaja. Ütlesin Jumalale, et usaldan Teda ja ei lähe sel päeval kindaid ostma. Olin kindel, et Ta saab selle mure minu eest lahendada.
Kuna pühapäeviti on siin poed kinni, otsustasin, et ostame Hugoga kindad esmaspäeval pärast seda, kui talle lasteaeda järele lähen.
Esmaspäeva hommikul kirjutas mulle meie eelmise elukoha naabrimemm Anne-Karin, et ta soovib meile külla tulla. Kui olime jupp aega istunud ja juttu ajanud, palus ta mul kingikott avada – ja seal sees olid ... kindad! Kindad minu poegadele Ottole, Hugole ja mulle. Mul tulid pisarad silma, mille järel täitusid ka tema silmad pisaratega. Kallistasin teda ja tänasin Jumalat, et Ta on saatnud mu ellu vanaema, keda mul pole kunagi olnud.
Jumal ei õnnistanud meid lihtsalt tavaliste kinnastega. Ei, Ta kinkis meile kindad, millesse oli kootud südamesoojus, sellesse investeeritud aeg ja hoolimine. Kuigi minu jaoks tekkis kadunud pusletükk ootamatult, oli Jumal selle omale kohale asetamist valmistanud ette juba ammu – istutades ühe armsa memme südamesse mõtte kududa just needsamad kindad, mida me nüüd rõõmuga kanname.
Pusletükk number kolm
Elekter
Katuseviilu tõttu ei saanud me osta oma koju teisele korrusele tavalist riidekappi ja esimesel korrusel polnud meil riidekapi jaoks lihtsalt ruumi. Seetõttu olime otsustanud garderoobi kasuks, meile vajalik garderoob ootas aga aega, millal vastav rahasumma on selle jaoks olemas, kuni selle ajani pidime hoidma riideid kottides ja lastetoa riidekapis.
Olime just raha kümnise maksmiseks kõrvale pannud. Järgmisel päeval tuli arve elektri paigaldamise eest meie uude koju.
Meile saadetud arve summa oli 10 141 krooni (elame Norras, kus rahatäheks on kroon). Olin imestunud, sest teadsin, et see summa pidi olema 18 800 krooni.
Abikaasa helistas elektri paigaldanud firmasse ning küsis, kas see on eksitus, et summa on üle kaheksa tuhande krooni väiksem, kui varem kokku lepitud. Sealt vastati, et jah, see väiksem number on õige summa!
Ma ei tea, kuidas Jumal seda tegi, aga meie elektri paigaldamise arvest „sulas“ ära peaaegu pool.
Raha, mis selle arve maksmisel üle jäi, oli täpselt garderoobi soetamise summa!
Tänulik Kristi
Jakoobuse kirjast võime lugeda, et ka kurjad vaimud usuvad, et Jumal on ainus – ja värisevad (vt Jk 2:19). Kas on olemas usk Jumalasse, mis ei anna sooja? Paistab, et on, sest kurjad vaimud selles tekstis usuvad Jumala olemasolusse ja ikka värisevad. Samas loeme Kristi kogemustest, mis räägivad ka Jumala olemasolust ja see annab sooja ning mitte üksnes Kristile, vaid meile kõikidele. Milline usk siis annab sooja? Usk Jumala headusesse, armastusse, hoolimisse; usk, mis hindab ja peab kalliks Jumala armastust. Kui me mõistame Piibli ja oma kogemuste valguses iga päevaga üha enam, kui hooliv ja armastav Jumal meil on, siis täidab meid südantsoojendav usk ja meil ei ole külm ning me igatseme seda soojust välja kiirata, teistega jagada. See on iga kristlase soov ja kogemus, või vähemalt peaks see loogiliselt nii olema.
Sellest välja jagamise soovist jutustab ka järgmine, Olevi lugu.
Kui ma pensionile jäin, siis avastasid arstid mu abikaasal ravimatu maksahaiguse. Otsustasime kolida Torontost Briti Kolumbiasse, kus on pehmem kliima. Kuna ma enam tööl ei käinud, tundsin, et peaksin midagi tegema adventkuulutuse heaks.
Kes on sellele vastuvõtlikud? Eks ikka need, kes usu vastu huvi üles näitavad. Ja nii hakkasin ma käima luteri kiriku piiblitundides, kus tundi juhatasid nende õpetaja ja abiõpetaja. Kõik tundsid mind kui adventisti, aga luterlased olid kõik mu vastu kenad ja nii ma vahetevahel ütlesin Piibli põhjal oma arvamuse välja.
Kord teatas abiõpetaja, kes oli Eestist siin abiks, et Rooma ajal oli aeg segi aetud. Päeva lõppemise olid nad loojangu asemel südaööle asetanud, aasta alguse aga kaks kuud ettepoole, kevadest talve tõstnud. Detsember, mis oli kümnes kuu, tehti aasta viimaseks kuuks, sest detsi ju tähendab ladina keeles kümmet, nüüd on aga detsember kaheteistkümnes kuu. Kuna ta aga Piibli puhkepäeva muutmisest midagi ei maininud, siis ma tahtsin seda temaga arutada. Tunni lõpus astusin tema juurde, et temaga sellel teemal kõneleda, aga ta vabandas, et peab kohe lahkuma, kuna tal on tähtis kokkusaamine ees. Nii läks mul see kuldne võimalus luhta ja ma olin enda peale pahane ja mõtlesin, et ma oleksin pidanud selle küsimuse tunni ajal esile tooma. Ma läksin koju ja ütlesin Jumalale, et ma olen rumal ja ei oska üldse inimestega mingit usujuttu rääkida. Enam ei püüa mina mingit misjonitööd teha ega kuhugi minna.
Uue nädala alguses helises mu telefon ja liini teises otsas oli luteri pastor, kes palus mul selle nädala piiblitunni õpetamine enda peale võtta, kuna nad abiõpetajaga on mõlemad sel ajal hõivatud. Ma olin ehmunud, miks ta mind, adventisti, sinna õpetama kutsub, kui neil on omad kogudusevanemad olemas? Kas selle taga on Jumal? Sellele võimalusele mõeldes ei julgenud ma talle ära öelda. Küsisin, mis ainet ma peaksin käsitlema. Tema vastas, et teemat, millest ma aga tahan rääkida. Nõustusin muidugi.
Ruttu valmistasin igale inimesele kättejagamiseks piiblikohtadega konspektid teemal „Mis juhtub pärast surma?“. Kui piiblitund algas, ütlesin, et õpetaja palus mind piiblitundi pidada ja kuna ma olen kursis seitsmenda päeva adventistide õpetusega, mis on vaid Piiblile rajatud ja kuna meil katekismust pole, siis ma räägin sellest. Jagasin konspektid välja ning rääkisin selle põhjal kirjakohtadest, mis räägivad, et surnud puhkavad ega tea enam midagi, et Taavet ei ole läinud taevasse, et Jeesus ise ütles pärast ülestõusmist, et Ta pole veel Isa juures käinud. Oma sõbra Laatsaruse surnust üles äratamisel ütles Jeesus, et Laatsarus magab. Samuti ei öelnud Laatsarus, et ta oleks taevas olnud ning Jeesus ja Piibel võrdlevad esimest surma magamisega.
Inimesed ütlesid, et see on ju Piiblis selge, aga miks siis nende õpetajad ütlevad, et kui inimene sureb, siis tema hing, mis edasi elab, läheb kohe taevasse või põrgusse. Kas siis Jumal tõesti inimesi igavesti põrgus piinab? Ma palusin küsida nende käest, kes seda õpetavad. Olin kindel, et pahandasin nende õpetajad selle piiblitunniga ära.
Suur aga oli mu imestus, kui abiõpetaja jälle mulle helistas ja küsis, kas ma ei saaks jälle piiblitundi enda peale võtta, sest temale oli tulnud erakorraline kutse ja ta pidi kuhugi minema. Jälle tegin konspektid ja rääkisin Ilmutusraamatu prohvetikuulutustest ja sellest, kuidas Piibel ise neid tõlgendab. Inimesed olid mu vastu väga kenad ja mulle sai selgeks, et kui Jumal oma väikest sõrme liigutab, siis asjad sünnivad. Me ise ei suuda midagi.
Pärast Lääne-Kanadasse kolimist elas mu naine poole kauem, kui arstid olid ennustanud.
Olev Tralla
Ma ei kujuta ette armastava Jumala kurbust, kui Ta on sunnitud kuulama kristlaste lõputuid väiteid igavesti põleva põrgu kohta, kus inimesed, kes pole Jumalat oma ellu soovinud, nüüd karistuseks igavesti põlevad. Kainelt arutledes on see absoluutselt ebaõiglane, kui tohutute inimhulkade surma põhjustanud Adolf Hitler ja Jossif Stalin ühinevad alles 4000 aastat hiljem seal põrgupiinas üksnes oma venna Abeli surma eest karistust kandva Kainiga (juhul, kui see mees muidugi meelt ei parandanud), kuid igasugusest kainest loogikast kohutavam on see, et inimene, kes on tundnud Jumala armu, võib üldse nõustuda sellega, et armastav Jumal on suuteline sellist karistust välja mõtlema ja ellu viima. See on saatana kõige räigem väljamõeldis, sest see annab inimestele Jumala iseloomust nii vale pildi. Kui Jumal on armastus – ja seda kirjutab Piibel ja seda kogeb iga Jumala laps –, siis igavesti põlevat põrgut pole olemas. „Armastus ei tee ligimesele kurja” (Rm 13:10) ja Jumal ei tee kurja, Tema võidab kurja ära heaga ja palub ka meil seda teda.
Meid kõiki ootab ees uus Issanda aasta. Õpime Issandat tundma, et keegi ei saaks meid petta valedega Tema iseloomu kohta, ja lubame Tal teha seda, mida Ta väga soovib – lubame Tal olla meie elus ja meie südames, et Tema südame soojus oleks sisse kootud kõigisse meie sõnadesse ja tegudesse!
