Jumal kõnetab loomi, lapsi ja inimesi, kes Teda ei tunne – see on käesoleva kogemuste kotikese lühike sisukokkuvõte. Lastel, loomadel ja Jumalat mittetundvatel inimestel ei ole tavaliselt eriti palju teoloogilisi seisukohti, ometi kuuletuvad nad Jumalale tihti paremini kui enda sõnul Jumalat tundvad inimesed. Ma ei arva, et piibellike seisukohtade omamine pole oluline. Aga järgnevad lood tunnistavad kõik, et Jumalale kuuletumine on midagi sellist, mis võib aset leida ka ilma eriti täpselt teoloogiat teadmata. Ja kui meie suur piibliteemaliste teadmiste hulk võib panna meid arvama, et meiega on kõik korras ja et Jumalale ei peagi kuuletuma, siis Jumala Sõna räägib vastupidist. Näiteks 5. Moosese 28:1 võime lugeda Jumala õnnistustest, mida tõotatakse meile juhul, „kui sa tõesti kuulad Jehoova, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki Tema käske“. Järgnevad lood räägivadki Jumala häält kuulvatest ja Talle kuuletuvatest väikestest ja suurtest inimestest ning loomadest. Jutustanud Viljandi koguduse õde Veera Noginovski.
Mul oli plaanis sõita tütre juurde Krasnojarski krais asuvasse Matõgino linna, kus mu tütar ja tema abikaasa töötasid geoloogidena – neile oli hiljuti sündinud esimene laps. Piletid olid juba ostetud. Selle reisi eel kogesin, kuidas hingevaenlane püüdis minu reisi takistada. Meil toimus tööl koosolek, kuhu ka mina koos oma õe Aleksandraga läksin. Enne koosolekut läksime poest läbi. Mul oli kaasas väike käekott ja kilekott. Poest ma midagi ei ostnud ja koosolekult sõitsin bussiga koju. Kodus märkasin, et mu käekott on kadunud. Sattusin suurde ahastusse, sest kotis oli raha, dokumendid ja reisi piletid. Olin kindel, et unustasin koti poodi leti peale, ja läksin küsima, ega nad mu käekotti ole näinud. Kassapidaja sõnul oli letil tükk aega üks käekott. Kui nad hakkasid uurima, kelle kott see on, ütles üks poes olev naine, et see on tema oma, võttis koti ja lahkus. Seda kuuldes mõtlesin, et enam ma oma kotti kätte ei saa, sest kui keegi võtab niimoodi võõra koti, siis ei ole tal plaanis seda tagastada.
Kui koju tagasi jõudsin, ütles mu õde seepeale: „Palvetame, sest äkki sul polegi vaja sõita ja Jumal pani käe ette.“ Pärast palvet tuli mulle rahu südamesse.
Möödus paar tundi, siis helises uksekell. Uksel seisis naine, kes küsis: „Kas teie olete Veera Stepanova?“ Kandsin tol ajal sellist perekonnanime. „Kas teie kaotasite käekoti?“ Kui vastasin jaatavalt, ütles tema, et leidis koti ja tõi ära.
Läksin talle aiast tänutäheks lilli tooma, ise mõeldes, kuidas ma temaga sellest räägiksin ilma talle piinlikkust valmistamata. Küsisin temalt: „Kust te minu koti leidsite? Ma ei mäleta, kuhu ma selle kaotasin?“ Tema vastas, et leidis koti bussipeatusest. Pakkusin talle ka leiutasu, aga naine keeldus, võttis vastu ainult lilled. Raha, dokumendid, piletid – kõik oli kotis alles.
Olin Jumalale väga tänulik palve kuulmise eest ja et Tema puudutas selle ilmselt Jumalat mitte uskuva inimese südant ja pani tema oma tegu kahetsema. Ja mina sain oma tütre juurde sõita.
****
Nii ma sõitsingi Matõginosse oma tütre juure. Olin sel ajal noor usklik ja tahtsin oma usust kõigile tunnistada. Seetõttu küsisingi kohale jõudes tütrelt, kas selles linnas on ka adventiste. Tütar arvas, et mitte. Mõtlesin ja palvetasin, küsides Jumalalt, kellele ma saaksin tunnistada.
Õhtul läksin oma 1-kuuse tütretütre Kseniaga Ankara jõe äärde jalutama. Väike naabripoiss Kirjuša [Kirill] tahtis meiega kaasa tulla. Ankara on suur võimas jõgi, kallas oli seal, kus meie parasjagu olime, umbes 20 meetrit kõrge, istusime seal üleval ja vaatasime jõe peal liikuvaid paate ja laevu, teisel kaldal kasvavaid tumekollaseid kullerkuppe ja suuri jääkamakaid, mille vesi oli kaldale uhtunud. See oli nii huvitav pilt, sest jõeäärsete jääkamakate taustal õitsesid kullerkupud. See vaade sealt kõrgelt kaldalt pani mind laulma tuntud kirikulaulu, mis algab sõnadega „Oh, vägev Jumal, kui ma näen, mis loodud on Sinu jumaliku Sõnaga“ ja mille refrään kõlab: „Siis peab mu hing Sind kiitma lauluga. Suur oled Sa, suur oled Sa!“ Samal ajal aga mõtlesin, kellele saaksin tunnistada Jumalast. Proovisin rääkida ühe sealsamas istuva naisega, kuid tema oli veidi napsutanud ja me ei leidnud ühist keelt. Niisiis hakkasin rääkima kaasa tulnud väikese naabripoisi Kirjušaga.
Küsisin temalt, kas ta teab, kes on teinud jõe peal sõitvad laevad.
„Jah, tean. Inimesed,“ vastas ta.
„Aga kas sa tead, kes on teinud linnud, puud, lilled?“
„Ei tea,“ ütles poiss.
„Need on teinud Jumal, kes elab taevas.“
Vestlesime temaga tükk aega sellest, kes mida teinud on. Päike hakkas loojuma, läksime koju. Oma tütrele ma meie jutuajamisest naabripoisiga ei rääkinud.
Ma olin juba Eestis kodus tagasi, kui mu tütar kirjutas mulle: „Kas tead, et Kirjuša teeb siin misjonitööd?“
Väikene naabripoiss Kirjuša, kellega me olime arutanud selle üle, kes mida teinud on, oli nüüd läinud oma vanematega samasse kohta Ankara jõe äärde jalutama ja hakanud vanematelt küsima: „Kas teie teate, mille on teinud inimene ja mille on teinud Jumal? Laevad teeb inimene, aga puud Jumal.“
„Kus Jumal on?“ uurisid temalt vanemad.
„Taevas. Kas teie siis seda ei tea?“
Vanemad ütlesid pojale, et ta sellest teistele ei räägiks [oli nõukogude aeg ja avalikult Jumalast rääkimine oli keelatud].
Kirjuša läks aga ka oma lasteaiaga samasse kohta jalutama. Poiss kutsus lapsed enda juurde ja rääkis: „Kas teate, et taevas elab Jumal?“
„Ei tea. Kust sa tead?“
„Ksenia vanaema rääkis.“
Edasi rääkis Kirjuša ka oma lasteaiakaaslastele, kes mida on teinud. Kasvataja kuulis seda juttu pealt, kuid ei sekkunud. Lastele ei öelnud ta samuti midagi, aga kui vanemad poisile järele tulid, küsis ta, kust nende laps Jumalast nii palju teab? Vanemad vastasid, et Ksenia vanaema rääkis.
Mina olin nii kangesti soovinud kellelegi Jumalast tunnistada ja nüüd oli see väike naabripoiss Kirjuša osutunud selleks heaks pinnaseks, kuhu ususeeme sai külvatud ja kust seda edasi külvati. Mina ei osanud arvatagi, et see väike poiss mu sõnad nii südamesse võtab ja tahab neid ka edasi anda. Oleksin talle ehk rohkemgi rääkinud.
Aga tänu Jumalale, kes palveid kuuleb ja meie südameigatsusi loeb ning kes nii imeliselt tegutseb meie palvetele vastamiseks!
Ma usun, et me kõik peaksime kasutama võimalusi, mis meil on, ja rohkem Jumalast ja Tema tegudest tunnistama. Lapsed on neile teemadele eriti avatud. Minu lapselapsed palusid ikka, et ma räägiksin neile Piiblist ja oma lugusid.
****
Kord augustis oli mu tütar koos Kseniaga mul külas. Ksenia oli tookord kuue ja poole aastane. Ma olin käinud aitamas üht inimest, kes minu kaudu oli usku tulnud. Tema kutsus mind järgmisel päeval oma kodumetsa seenele. Ka Ksenia tahtis kaasa tulla, kuid tal ei olnud sobivaid jalatseid. Ütlesin siis, et tuled teinekord kaasa.
Õhtupalve ajal aga palvetas Ksenia: „Taevaisa, palun tee nii, et ka mina saaksin metsa seenele minna.“ Mina hakkasin seepeale mõttes paluma: „Issand, kuidas nüüd saab?“
Meie naabruses elas pere, kus olid lapsed. Läksin järgmisel hommikul vara küsima, ega neil ei ole laenata lapsele kummikuid. Sobivaid jalatseid neil meile anda polnud. Läksin teiste naabrite poole, kuid ukse taga tuli mõte – ära koputa, nad magavad alles. Palvetasin: „Mida ma siis nüüd teen?“
Meist üle tee elas üks vana inimene, kes oli meie koguduse liige. Läksin tema juurde. Perenaine küsis: „Mis mure sul on?“ Kui olin rääkimise lõpetanud, ütles ta mulle: „Tahtsin just tulla sulle pakkuma, et ega teil ei ole vaja minu lastelastest üle jäänud jalanõusid?“ Nii saigi Ksenia endale kummikud. Taevaisa oli lapse palvet kuulnud!
Kui metsa jõudsime, selgus, et seeni väga palju pole. Ksenia ütles: „Vanaema, palvetame veel, äkki saame rohkem seeni!“ Pärast palvet kõndis Ksenia üksi edasi ja leidis parasjagu nii palju seeni, et saigi oma korvi täis.
****
Kord käisime koos Guido ja Valli-Reedaga Sürgaveres kirjandust müümas. Olime mitmeid päevi enne kirjanduse müümise pärast palvetanud ja nüüdki, kui meie teele asusime, jäid minu õde ja õemees meie pärast palvetama. Kõik me uskusime, et eestpalve on vaimuliku töö juures hästi oluline. Algul käisime korrusmajades ja siis läksime edasi eramajadesse. Guido ja Valli-Reet läksid koos ja mina üksinda.
Sattusin maja juurde, kus hoovivärav oli pärani lahti ja värava ees seisis kastiga auto. Hakkasin ümber auto ringiga aeda minema, kui autokastist hüppas lõrisedes minu poole suur must koer. Õnneks ei hüpanud ta kastist maha minu poole, vaid teisele poole ja tormas siis ümber auto minu suunas. Samal ajal, kui ma seal seisin ja mõtlesin, mida teha, ilmus teine samasugune koer ja jäi põiki minu ette seisma, surudes mind auto vastu. Olin tõsiselt hirmul. Seisin seal ja rääkisin koeraga: „Ega sina ju mind ei hammusta,“ ja silitasin teda.
Guido ja Valli-Reet olid eemalt minu olukorda näinud ja hakanud kohe palvetama.
Nüüd ilmus välja ka too koer, kes mind autokastist oli rünnanud, ja jooksis vihasena minu suunas, kuid nähes teist koera rahulikult minu juures seismas, istus ta meie juurde jõudes hoopis maha. Palvetasin, et Issand ütleks, mida nüüd teha. Ja siis tuli mõte – ütlesin koertele: „Lähme nüüd tuppa!“ ja mõlemad koerad tulid sõnakuulelikult minuga koos ukseni. Andsin uksekella ja kui perenaine uksele ilmus, oli ta väga üllatunud, kuidas ma neile sisse olin saanud – neil on ju kurjad koerad. Minu küsimise peale, miks nad neid siis lahtiselt hoiavad, vastas naine, et keegi siia nagunii ei tule, sest teatakse, et neil on kurjad koerad. Ütlesin siis, et minuga nad polnud kurjad.
Kahjuks ei õnnestunud mul selles peres ühtki raamatut müüa, sest selle pere koerad kuuletusid Jumalale rohkem kui pererahvas.
Kui selle pere naabrite juurde läksin, ei jõudnud nad ära imestada, kuidas ma neist koertest mööda pääsesin, sest kõik naabrid kardavad neid. Tagantjärele sain aru, et tegu oli tõeliselt üleloomuliku olukorraga ja mulle meenus lugu Taanielist lõvide augus. Issand oli ka minu kaitsmiseks koerte suud sulgenud ja tigedad koerad rahulikeks muutnud. Tänu Issandale!
Tahaksin lõpetada mulle armsaks saanud üldlaulu sõnadega:
Mitte rikkust, au ja kuulsust
Sinu käest ei palu ma.
Oleks kuninglik mu sugu,
Sinuta ma kerjaja.
Ei ma soovi kerget elu,
Isa, vaid ma palun Sind:
saada rõõmu, saada valu,
mis Su ligi hoiaks mind!
Kingi minu südamesse,
Issand, tarkust, armastust,
et Su tõde jääks mu sisse ja
ma õpiks alandust!
Õpeta Sind üle kõige elus
kalliks pidama!
Õpeta mind saama väikseks,
kasva minus suureks Sa!
Lase ikka osa saada Sinu
armust alati!
Aita ustavaks mind jääda
kuni elu lõpuni,
et ma nende hulgas olla võiksin, keda koju viid,
kus Su ülistuseks kõlab
igavene tänuviis.
Veera Noginovski
